Nii pakub Gruusia head pilti sellest olukorrast, kuhu Eesti oleks võinud sattuda, kui 1992. aasta sügisel poleks võimule tulnud radikaalsete reformide teele asunud “Isamaa” valitsust.
Üheks peamiseks 1990. aastate algul tehtud veaks peetakse hetkel seda, et tollased iseenesest rahvuslike loosungitega võimukandjad ainult rääkisid Läände orienteerumisest ja selleks vajalikest reformidest, midagi sellel alal korda saata aga ei suutnud. Nii murenes Lääne abi ja huvi ning Gruusia jäi oma vastastega üksi. Seda kasutas ära Venemaa, kes toetas separatistlikke liikumisi Gruusia erinevates osades, saates sõjalise konflikti puhkedes sinna kiiresti oma “rahukaitsjad”, kes praeguseks vähemalt Lõuna-Osseetias on avalikult võimule tõusnud. Gruusia olukorra mõistmiseks paar aastat tagasi võiksime endale ette kujutada olukorda, kus kas Vene “rahuvalvajate” otsese sekkumise tulemusel või Venemaa toetusel on Kirde-Venemaal moodustunud iseseisev Narvamaa ja Lõuna-Eestis iseseisev Setumaa, Kopli piirkonnas toimunud “rahvahääletuse” tulemusel on Tallinn aga ära lõigatud ligipääsust merele.
Kui ligipääsu merele on Gruusia praeguseks küll suutnud tagasi saada, siis Lõuna-Osseetia ning Abhaasia püsivad endiselt Venemaa kontrolli all. Vene üksused ei valva seal aga mitte rahu, vaid Nõukogude impeeriumi jäänuseid. Ka on õnnestunud Gruusial lõpuks lõpule viia läbirääkimised Gruusias asunud Vene sõjaväebaaside väljaviimiseks – küsimus, mille lahendamisega Gruusias samuti hiljaks jäädi.
Praegune Gruusia juhtkond on õnneks aru saanud, et edu aluseks on edu majanduses ja riigi ülesehitamises. Seetõttu on alustatud ulatuslike reformidega, mille iseloom ja eesmärgid meenutavad Eestis 1993.-1994. teostatud reforme. Eestist üritatakse Gruusias üldse igal sammul õppida. Eesti eeskujul on siin sisse viidud proportsionaalne tulumaks, mille määr ? 12 protsenti ? on madalaim maailmas. Nagu Eestis, tõi see kaasa nii majanduse elavnemise kui eelarve üsna hea täitumise. Esmakordsel makstakse Gruusias selle tulemusel õigeaegselt välja pensione, investeeritakse infrastruktuuri, mille tulemusel polnud esimest korda viimase kümne aasta jooksul probleeme elektri ja soojaga.
See olukord muutus radikaalselt läinud laupäeval, mil Venemaal Põhja-Osseetias lasti õhku mõlemad Gruusiasse gaasi pumpavad gaasijuhtmed. Kuna Gruusia on jätkuvalt täielikult sõltuv vene gaasist, paiskas see Gruusia külma. Peagi kadus ka elekter, seejärel paljudes kohtades ka vesi. Venemaa selgitas, et tegemist olevat T?et?eenia terroristidega ega vaevunud isegi vabandama. Gaasijuhet parandati äärmise aeglusega.
Gruusia ei lasknud end aga põlvili suruda. Väga raskele olukorrale vaatamata säilitati kindel meel ja rõõmus tuju. Kui külmas korteris igavaks läks, koguneti majade vahele hoovidesse, kus küpsetati lõkkel ?a?lõkki ning joodi enda soojendamiseks kuulsat gruusia t?at?at. Vene saatkonna ees aga korraldati üsna meeleolukate loosungitega meeleavaldusi, kus näiteks toodi välja pildid Gazputinist – kuid üldiselt oli meeleolu rahulik.
Seda kõike vaadates sai selgeks, et Gruusiat enam nii kergesti põlvili suruda ei õnnestu. Kuigi tihti on siin reforme tehtud kampaania korras ning eriti omandi kaitse, iseseisva õiguskorra ning demokraatia arengu alal on puudujääke kõvasti, on Gruusial ometi lootust. Mida rohkem me teda oma kogemusega aidata suudame, seda parem.
MART LAAR
Riigikogu liige,
Isamaaliit
