Igaüks meist võib oma eluga ummikusse sattuda. On hea, kui sellisel hetkel on meie kõrval sõpru. Iseasi, et nood oma innukuses aitamisega liiale minna võivad. Midagi taolist juhtub Mart Kivastiku uues mängufilmis “Üks mu sõber”, mida peale südamliku loo kaunistavad peaosaliste — Aarne Üksküla, Aleksander Eelmaa ja Rita Raave — meeldejäävad näitlejatööd.
Eestis pole filmitegijaid just palju. Veel vähem on neid, kes oskavad pildikeeles lugu jutustada nii, et ka lihtsurelikul poole filmi peal juhtlõng käest ei kao. Senini rohkem näitekirjanikuna tuntud Kivastik näitab oma esimese täispika mängufilmiga, mille stsenaristiks on mõistagi ta ise, et vaatamata rezhissööridiplomi puudumisele valdab ta seda kunsti päris hästi. Samas ei kaldu ta ka liigsesse “lobisemisse”, vaid jätab loo tempokama kulgemise nimel julgelt vahele neid lõike, mille vaataja ise vahele mõelda suudab.
Näiteks kui eelmises kaadris on Aarne Üksküla kehastatav Mati pillanud oma kodumaja ees käest kilekoti voodihaigele naisele mõeldud rohtudega, järgmises kaadris puistab aga koos tütre Mari (Harriet Toompere) ja tütrepoeg Karliga (Ingmar-Erik Kiviloo) paadis viibiv Mati urnist tuhka merre, siis pole vaatajal tõesti pildilist tõestust vaja, mõistmaks, et rohukott pudenes Matil käest sellepärast, et kiirabiauto maja ees seisis ning et seekordne haiglasse sõit jäi Mati naisele viimaseks.
Loo jutustamise oskuse kõrval on Kivastikul oskus inimeste tundeid filmilinal nähtavaks teha. Üksnes sellest, kui näitleja silmi punnitab ja sügavamõtteliselt vaikib, tunnetetormi väljendamiseks ei piisa. Erinevalt mõnest teisest rezhissöörist teab Kivastik seda ja oskab (vähemasti tükati) konstrueerida sellise pildirea, et filmitegelase hingevalu muutub vaatajale suisa füüsiliselt tajutavaks.
Mängib nähtavaks
Mõistagi tulevad siin mängu ka näitlejate oskused. Aarne Üksküla mängib nähtavaks nii voodihaiget naist põetava Mati kannatused kui ka selle nimetu ja määratu ahastuse, mis saabub siis, kui põetamisevajadust enam pole. Omaette pärlid on apteegi- ja poestseen: ravimikuhilat letile laduva apteekri pilk kõneleb selget keelt sellest, et ta mõistab Mati olukorda liigagi hästi, viinapudeleid kassast läbi “piiksutava” kassiiri pilk aga sellest, et ta äsja naise kaotanud Mati olukorrast tuhkagi ei taipa ja teda lihtsalt suvaliseks alkohoolikuks peab. Ühtmoodi valusalt lõikavad Mati hinge mõlemad pilgud.
Seda, kuidas end oimetuks joonud Mati sillalt alla hüppab, Kivastik meile jälle ei näita ja jälle pole seda vaja. Selle asemel näeme Matit haledas seisus, aga vaieldamatult elusana haiglas. Kus ta seisab silmitsi eluproosa mõningate tema (ja ilmselt ka enamiku vaatajate) jaoks senitundmatute külgedega. Kasvõi näiteks sellega, millist üle jõu ja mõistuse käivat pingutust võib teatud situatsioonis nõuda nii lihtne ja tavaline asi nagu pärasoole tühjendamine.
Just sellises traagika, koomika ja piinlikkuse elemente kätkevas situatsioonis tuiskab Mati ellu mürinal sisse Sass (Aleksander Eelmaa), kes töötab haiglas põetajana. Tõsi, nad on varem kokku puutunud – raamatukogus, kus Mati töötab. See kokkupuude on olnud väga põgus, ent Sassi jaoks siiski piisav, et end Mati sõbraks ja sellest tulenevalt tema saatuse eest vastutavaks pidada.
Liigutav ja koomiline
Sassi katsed Matis taas elu vastu huvi äratada on ühtaegu liigutavad ja koomilised. Eriti segaseks kisuvad asjad siis, kui Sass avastab, et Mati naiskolleeg Ruth (Rita Raave) on Matit juba aastaid salaja armastanud, ning võtab nõuks nad kokku viia. Kui haigla seinte vahel toimuvad sündmused kulgevad veel parajas tempos ning on mõistetavad ja tasakaalus, siis filmi see osa, milles Sass, Mati ja Ruth mingi aja Sassi maakodus veedavad, kipub sündmustik takerduma ja mõnes situatsioonis ka allakirjutanu meelest pisut pentsikuks muutuma. Näiteks oli naiseks riietunud Sassi Mati voodi juurde hiilimise stseenis minu jaoks juba vint n-ö üle keeratud. Aga ju ma ei tabanud sel hetkel enam autori mõtet.
Filmi teises pooles kippuski mul “kompass” natuke sassi minema ja Kivastiku mõttejärg käest kaduma. Ent päris lõpus hakkas jälle nagu uus selgus tulema. Nii et kui küsida, et kas Kivastik on rohkem kiva (st soome keeles tore, vahva) või vastik, siis vastaksin kindlasti, et ikka kiva.
Ei mäletagi enam täpselt, kes see oli, aga keegi kirjutas Postimehes, et “Üks mu sõber” on ometigi kord üks normaalne film normaalsetele inimestele. Ning õige mitmed on öelnud, et üheks filmi oluliseks tegelaseks on Tartu linn, st keskkond, milles soomlasest tippoperaator Jarkko Laine filmi üles on võtnud. Olen üldiselt nii esimese kui ka teise mõtteavaldusega nõus. Kivastiku filmi tegelased on lihtsad glamuurivabad inimesed, kellega juhtub head ja halba, ilusat ja inetut, ülevat ja piinlikku. Selliste tegelastega on vaatajal lihtne samastuda ja neile on vaatajal lihtne kaasa elada. Keskkond, milles filmitud, on keskmisele Eesti Vabariigi kodanikule samuti igapäevaelust tuttav. Ning Ardo Ran Varres on filmile muusikat kirjutades selle meeleolu kümnesse tabanud.
Jääb üle rõõmustada, et Eesti Filmi Sihtasutus ja Eesti Kultuurkapital ikka tihkasid süstemaatilise filmihariduseta ja filmitegemise oskust vaid võtteplatsil omandanud Kivastikule filmitegemiseks raha anda. Mina küll usun, et Kivastikul on filmitegijana potentsiaali ja linateoseid tuleb temalt veel.
“Ühe mu sõbra” vändanud stuudio Exitfilm kuulutas oma hiljutises pressiteates, et 8. jaanuaril Tartus esilinastunud film kogus esimese kümne päevaga 4171 vaatajat ning luges seda märgiks sellest, et Eesti kinopublik on omamaiste filmide juurde tagasi pöördunud. Tartu Tasku keskuse kobarkinos Cinamon saab filmi veel praegugi vaadata.
i
RIINA MÄGI
