Pildile pole lugu juurde vaja, pilt ise on lugu.
Smena oli esimene aparaat ja usutavasti mitte ainult mulle. Täna on veidi keerulisem ja võimalusterohkem aparaat. Igatsen mõningaid lisavõimalusi.
Praegust aparaati kannan peaaegu alati kaasas. Äkki…. ja muide, neid äkki-juhtub-nägema momente ikka on.
Vahel viskan selili või ka kõhuli, et midagi läbi objektiivi näha. Näitex lumiseid sarapuuoksi. Ronin padrikus või sumpan soos. Käin ikka ja jälle kohtades, kus kunagi on minu silmale midagi vaatamisväärset olnud. Pildistan vett, lund, oksi, taevast, hooneid, inimesi. Vahel õnnestub, vahel olen väga rahul, aga seda juhtub harva. Otsin uusi lähenemisnurki, valgust ja varje. Pilte ei töötle. Veel. Analüüsin, õpin, kogen.
On lemmiktonaalsus ? kevadel, pärast lume minekut ja enne rohelise tulekut ? paras kõrbevärv. Äkki olin eelmises elus kaamel? Kuluhein ja hägune pilvealune ilm aprillis, juba on soe ja enam ei pea kindaid kandma. Vähesed päevad enne kasepungade puhkemist.
Päikeseloojangud on Pärnus kõige vapustavamad detsembris ja märtsis. Neid ei saa kunagi aparaati nii, nagu silm näeb. Enda ja tehnika võimetus hetke jäädvustamisel teeb vahel kurvax. Aga emotsioonid jäävad. Räägitud jutud, mõtted, sisemine tunne, aeg. Pildid, pildid, pildid…
Eriti ilus valgus on kylmal talvepäeval, nii jaanuari lõpus, veebruari algul. Varjud on eriti sinised ja lumele tuleb juurde kullahelk.
Foto? Kunst? Fotokunst? Ma ei ole luuletaja, kuid vahel kirjutan asju, mis lugejatele tunduvad luuletustena. Ma ei ole fotograaf, aga vahel jäädvustan asju, mis saavad kunstix. Mulle enesele väärtusex. Vahel ka teistele vaadata. Aja jooxul omandavad nii sõnad kui pildid uusi väärtusi ja tähendusi.
TIINA SÄÄLIK
