Folklorist Marju Kõivupuu hiljuti ilmunud raamatut “Eestlase eluring” võib naljatamisi nimetada eestlaseks olemise õpikuks. Autor kirjeldab selles, kuidas eestlased eri aegadel inimese eluringi olulisemaid sündmusi on tähistanud ning milliseid kombeid ja uskumusi selle juures järginud.
Marju Kõivupuu akadeemiline uurimishuvi on hõlmanud eelkõige surmakultuuri ja matusekombestikku. Algselt oligi tal plaan kirjutada raamat eestlaste matusekombestikust, ent selline trükis tulnuks tema meelest liiga sünge. Nii otsustaski ta mahutada raamatusse ülevaate ka teistest inimese elukaare tähtsamate sündmustega seotud kommetest, tavadest ja uskumustest.
Osalt kannustas Kõivupuud sellist raamatut kirjutama praktiline vajadus. Tema kui tuntud lektori ja meediasõbraliku kõneisiku käest küsitakse alatasa nõu, kuidas üht või teist püha või perekondlikku sündmust tähistada. Edaspidi loodab folklorist pühade eel natuke rohkem hõlpu saada, sest inimesed saavad oma küsimustele vastused raamatust.
Materjal, mille Marju Kõivupuu “Eestlase eluringi” kirjutades läbi töötas, on aukartust äratava mahuga: kasutatud allikate nimistust leiab arhiivisäilikuid, käsikirju, perioodikas ilmunud artikleid ja raamatuid. Ent moodsa uurijana on Kõivupuu surfanud ka veebisaitidel ja internetifoorumites. Ning leidnud sealtki värvikat materjali.
“Eestlase eluringis” ulatavadki teineteisele käe tõsine teadus ja lahe lugemine. Naljagi saab, ja mitte vähe.
Teekond mööda inimese elukaart algab lapseootuse ja uue inimese sünni käsitlemisest. Nendega oli meie esivanematel seotud palju uskumusi. Näiteks usuti, et peresse sündivate laste arvu ja sugu on võimalik mitmesuguste maagiliste toimingute abil mõjutada. Kui peresse taheti poega (aga taluperemees soovis esimeseks lapseks ikka poega, kellele talu pärandada), siis soovitati abieluvoodisse ühes võtta meeste tööde juures tarvitatavaid tööriistu, peaasjalikult kirvest. Eriti kange vägi usuti olevat kirvel siis, kui mees selle enesele lapseeostamise ajaks selja peale sidus. Tütart soovides tuli aga voodisse võtta naistetöödega seotud esemeid, nagu käärid, nõelad-niidid, sõrmkübarad jne. Päris ohtlik värk! Ime, kui inimesed endale õigest soost lapsi “nõidudes” viga ei teinud!
Titt tiigist
Ka lapse ilmale tulles võeti ette mitmesuguseid maagilisi toiminguid. Saarde kihelkonnast on näiteks kirja pandud pärimuskild, mis kõneleb sellest, et Pati-Ristikülas pandi vastsündinud tütarlaps vanadesse meeste pükstesse, et tal palju kosilasi oleks, poiss aga pandi seelikusse, et tal kergem naist leida oleks.
Selle kohta, kust titad tulevad, on lastele räägitud mitmesuguseid lugusid. Kõige sagedamini muidugi seda, et beebid lendavad kohale kure noka vahel, ent Vastseliinast 1990. aastal saadetud mälestuskillu põhjal oli näiteks Orava raudteejaama lähedal tiik, mida kohalikud kutsusid latselombiks. Selle kandi lastele räägiti, et titad tulevad just sealt.
“Käisin lapsena vanaema käevangus tihti sugulasi külastamas Oravalt Kahkva külla. Tee sinna möödus latselombist. Sealkohal ma kiirustasin sammu. Kartsin, et lombist võib mõni titt meiega kaasa tulla. Ja siis pannakse kodus mind taas teda kiigutama. Ma olin peres kõige vanem laps. Õde oli minust kaks ja pool aastat noorem ja mul tuli teda hoida ja kiigutada,” meenutatakse mälestuskillus.
“Eestlase eluringist” saab lugeda ka katsikul käimisest, paarilise otsingutest ja pulmadest, samuti inimese nn sotsiaalse elukaare sündmustest, nagu lasteaiast kooli ja koolist ülikooli minek, ajateenistusse võtmine, sünnipäevade pidamine ja pensionile saatmine. Sünnipäeva pidamise traditsioon on meil, tuleb välja, üsna lühike. Vanasti polnud inimese sündimise kuupäev kuigi oluline. Sünnipäeva pidamine eeldab nimelt täpset kalendrit ja kuupäevade arvestamist, ent meie rahvanaljandites on üks kesksemaid motiive see, kuidas isa läks last kiriklasse hingekirja panema alles siis, kui tal seal ka muid asjatoimetusi oli. Ning kuidas siis maimukese oletatav sünnikuupäev tuletatakse tagantjärele meelde mingite koduste tööde või selle järgi, missugune ilm umbes oli või milline tähtis sündmus talus toimus.
Teise äärmusse
Talupojakultuuri tuli sünnipäevade tähistamise komme mõisatest. 1920. aastatel hakati aga eestikeelsetes kombeõpetuse õpikutes jagama juba näpunäiteid, kuidas sünnipäevi euroopalikult tähistada. Nüüdseks on Marju Kõivupuu sõnul juba teise äärmusse kaldutud: lisaks inimeste sünnipäevadele on hakatud tähistama ka lemmikloomade omi. Kui palju sünnipäevalapsed ise sellest rõõmu tunda oskavad, on iseküsimus.
Nagu eelpool öeldud, on raamatu autor kõige paremini kodus surmakultuuri ja matusekombestikuga. Pole siis ime, et pool raamatu mahust on neile teemadele pühendatud. Ning kui aus olla, siis vajavadki inimesed võib-olla kõige rohkem harimist selles küsimuses. Kui pulmas teadmatusest natuke valesti käitud, pole sellest ju suuremat häda, matusel võid aga kombeid tundmata leinajaid südamepõhjani solvata või kadunukesele halba varju heita.
Matuseteema juures tuleb kujukalt välja, et ka väikeses Eestis on kommetes paiguti suuri erinevusi. Võrumaal kasvanuna ei saa Marju Kõivupuu kuidagi üle ega ümber nn ristipuude teemast. Põhjaeestlasele on aga puusse risti lõikamine väga võõras tava.
“Virumaalt Lõuna-Eestisse tulles olin kõigeks valmis, ent vaat, ometi sain esimesest matusest šokitaolise elamuse: matuserong seiskus järsku, autokastist hüppas välja mees, puss käes. Küsisin ehmunult, mis juhtus ja mis toimub. Rahulikult vastati mulle, et kadunukese ristipoeg läheb risti lõikama,” on meenutanud Põlva koguduse õpetaja Üllar Kask.
Marju Kõivupuu on “Eestlase eluringi” saatesõnas öelnud, et Eesti taasiseseisvumisega toimunud muutused ühiskonnas ja peremudelis on mõjutanud mitmeti ka kombeid ja tavasid: need näivad olevat tugevasti kaldu individuaalsuse ja originaalsuse suunas — eeskujuks kõik, mida pakub lai maailm kas siis telepildi või muu meedia vahendusel. Üleilmastumise vastumõjuna toimib aga kommete ja tähtpäevade kireval maastikul üsna jõuliselt taasavastatud ja/või (re)konstrueeritud juurte juurde naasmine.
Maailm on tänapäeval tõesti avali. Sealt laenatakse eeskujusid ning sinna minnakse end teostama või lihtsalt raha teenima. Selline raamat nagu “Eestlase eluring” aitab ka võõrsile läinud noortel oma juuri ja identiteeti hoida või leida. Iseasi, et eestlaste võõrsil sündinud laste jaoks tuleks Kõivupuu raamat vist inglise keelde tõlkida: kõik neist ju enam eesti keelt ei räägi.
“Eestlase eluring”
* Tallinna ülikooli vanemteaduri Marju Kõivupuu raamat, milles vaadeldakse inimese elu keskseid sündmusi, nagu lapse sünd ja katsikud, kosjad ja pulmad, sünnipäevad ning lasteaia- ja koolilõpupeod, sõjaväkke ja pensionile saatmine, surm ja matus.
* Ilmunud kirjastuses Varrak 2015. aastal
* Toimetanud Eha Kõrge, kujundanud Janika Vesberg
* 296 lk
* Varem on kirjastuselt Varrak ilmunud Marju Kõivupuu raamatud “101 Eesti pühapaika” ja “Igal hädal oma arst, igal tõvel oma tohter. Sissevaade Eesti rahvameditsiini”
RIINA MÄGI
