Evi Täht on terve elu elanud oma kodus

1933. aastal sündis Jõgeval rätsepmeister  Sinka perre kolmas laps Evi. Maja aadressiga Jõgeva, Suur tänav 33 oli selleks ajaks juba valmis.

?Isa oli pärit Põltsamaa vallast, kuid viimane meister, kelle juures ta enne iseseisvat rätsepakarjääri õppis, elas Puurmanis. Sealt tuligi isa Jõgevale juba enne 1920. aastat. Ta ei võtnud osa Vabadussõjast, sest polnud oma kehvapoolse tervise tõttu sõjaväekohuslane,? jutustab Evi.

Kahe suure venna pisikesel õel oli lapsepõlves mitu nukku ja nukumööbelgi. ?Nukupea osteti poest, kuid keha ja riided valmistas ema, kes oli kodune,? meenutab tütar. ?Isa õmbles aga kõike, muu hulgas ka vormiriietust Kaitseliidule ja puhkpilliorkestrile,? meenutab tütar.

Rätsepmeister ostis Jõgeva linnas peatänava ääres pagarist naabrimehe käest tillukese krundi ? 555 ruutmeetrit, sest linnamaa oli kallis. Nüüd oli tema kord õpilasi ja selle abiks palgata, et töö saaks tehtud. 1926. aastal valmis maja ja mees uskus, on omadega mäele jõudnud ja suudab oma tööga peret ülal pidada, lubada naisele koduse emanda elu ning kasvatada poegadest ja tütrest tublid inimesed.

Siis tulid koledad ajad. Evi oli alles 8-aastane tüdrukutirts, kui Jõgeva südalinn 1941. aastal põles. ?Põlesid kõik kauplused, ka raudteejaama peahoone, üldse igasugused puithooned. Alles jäi ainult see nurgapealne kivimaja, Suur tänav 6. Ka see põles, aga müürid jäid alles ja need ehitati hiljem üles,? meenutab Evi.

Loomulikult läks Evi isa loodavasse Omakaitsesse, mille eest tal hiljem tuli eluga maksta.

Saksa ajal taastus normaalne elutegevus, isa võttis endiselt kodus vastu tavalisi tellimusi tsiviilisikutele. Muutunud oli vaid see, et uusi kangaid oli raske saada ja palju tehti ümber vanadest riietest.

Suur tänav oli kaupmeeste ja käsitööliste tänav, kus igas majas paiknes peale tavapärase pere eluaseme ka mõni töökoda. ?Suuri tehaseid siin ju ei olnud, kõrvalmajas oli pagar, kus isa küpsetas, tütar ja ema aga müüsid. Üle tee elas fotograaf, kelle ateljees pidulikke perekonnapilte tehti. Jõgeva Linnavalitsuses on Suure tänava makett olemas ja see pannakse varsti ka Betti Alveri muuseumi üles,? teab 1938. aasta klubi liige Evi Täht rääkida. Kõnealune klubi on Jõgeva linnapea Viktor Svjatõ?evi ellu kutsutud ja koondab inimesi, kes sündinud Jõgeva territooriumil juba enne seda päeva, mil Jõgeva 1938. aastal linnaõigused sai.

Kõik keerulised sõja-aastad elas Evi oma kodus üle. Naabrite juures oli kaevatud maa alla süvend, mis pealtpoolt kindlustatud, nagu varjend. Kui 1944. aastal oli Jõgeval suurpommitamine nagu Tallinnaski, põrkus üks pomm üle tänava ja lõi majale augu sisse. Maja otsasein on Evi sõnul praegugi killuauke täis, sest pomm lendas esialgu kivihunniku otsa. Üks kild tuli majanurgast sisse, läks läbi ahju, jättes järele augu. See kild lõi petrooleumilambil klaasi pealt ära ja lendas uuesti aknast välja. ?Ema tuli just köögist, see oli sekundite mäng, ta oleks võinud ka oma kodus surma saada,? meenutab tütar.

Vene valitsuse saabudes ei tohtinud Evi isa aga järsku enam kodus töötada, vaid pidi minema artelli tööle. ?Kodus käisid meil isegi kontrollid veendumas, et ta midagi muud peale artellitöö ei tee. Kui isa ütles, et õmbleb iseendale või oma pereliikmele, tuldi mõne aja möödudes uuesti kontrollima, kas see riie ikka on kapis…?

Suure osa oma vabast ajast oli perekonnapea sunnitud veetma ülekuulamistel. Rätsepale pandi põhiliselt süüks kuulumist Omakaitsesse ja varju heitsid talle ka mõlemad Saksa mobilisatsiooni alla kuulunud pojad, kellest üks pages Inglismaale ja teine sai 25+5.

?1950. aastal lõpetas isa oma elu enesetapuga. Ma olin koolis, kui mulle teatati, et ärgu ma kuskile mujale sisse mingu, vaid mingu otsekohe koju. Teised lapsed juba teadsid, et midagi on juhtunud mu isaga,? jutustab Evi. ?Ta suri Põltsamaal, kuid toodi mõne päeva pärast Jõgevale. Vahetult enne saime ka kirja, kus ta kirjutas, et tuleb koju?Me ei mõistnud, et kuidas??

Evi arvates oli isal olnud hirm Venemaale viimise ees, sest oma kehva tervise tõttu kartis ta, et sealt enam küll tagasi ei tule.

?Isa oli meie pere ainuke toitja, ema oli ju kodune ja tööl ei käinud,? kinnitab Evi. Pere jaoks muutus maailm nüüd täielikult. Pooleli jäid mitte ainult Evi klaveriõpingud, vaid ümber hinnata tuli kogu elu.

?Muidugi ei olnud ümberringi toimuv normaalne. Eestlaste endi hulgas oli nii palju pealekaebamist,? räägib Evi. Seda, kes need pealekaebajad täpselt olid, ta ei tea. ?Niisugune aeg oli,? kordab ta ja tundub, nagu poleks tollal noorpõlves sisse kasvanud hirmutunne päriselt taandunud tänasekski.

Kuidas aeg ja inimesed Eestis pärast sõda suisa üleöö muutusid, ei oska Evi Täht täna enam öeldagi. ?Siis oli lihtsalt hea meel, et olid siin, ei olnud Siberisse ära viidud, see oli suur rõõm,? selgitab ta.

Evi õppis Jõgeval Mustvee maantee koolis. Alguses polnud see gümnaasium, kuid iga aasta tuli üks klass juurde ja lõpuks koliti Aia tänavale. ?Meie lend 1952. aastal, oli esimene, kes seal lõpetas,? meenutab ta.

Komsomoli astuti terve klassiga, kartes ähvardusi, et kes ei tule, sellel kutsutakse vanemad kooli ja vaadatakse, mis mehed nad on. ?Keegi ei tahtnud olla see must lammas, sest igaühe vanematel oli mingeid pattusid. See kõik oli paratamatus,? väidab Evi Täht.

Tema oli ülekuulamistel käinud ennegi. Küsiti vendade kohta, et mis nad tegid selle ja selle aasta suvel. ?Ma ei mäletanud sedagi, mis ma ise sel ajal tegin, sest ma olin ju laps! Kuidas ma oleksin võinudki teada või mäletada, mida tegid mu kümmekond aastat vanemad vennad??

Tegelikult Evil vedas, ta on üldse vist õnnesärgis sündinud. Ülekuulamised toimusid Jõgeva linnas päevasel ajal ja talle ei lastud otsejoones silmnäkku eredat valgust, tegelikult ei olnud üldse mingeid suuremaid õudusi. Lausa eesti keeles räägiti. Taheti vaid, et toogu vennast pilte.

Kõik üritused, mis Jõgeva koolis iganes tema ajal korraldati, olid Evi Tähe sõnul nn komsomoliüritused. ?Midagi muud kui tavalised koolilaste üritused nad endast ju ei kujutanud. Meie olime lihtsalt kõik nii ära tümitatud, ei julgenud vastu hakata. Kooliajal ei teadnud me mitte midagi sellestki, et paar aastat vanemates klassides olid tegutsenud eestimeelsed salaorganisatsioonid, mille liikmed viidi ära Venemaale.?

Pärast 1950. aastat läks elu Evi arvates pisut liberaalsemaks. Ja siis, kui tema juba ea poolest parteisse oleks sobinud, sinna enam niimoodi ei surutudki. Asutuste juhatajad pidid küll kõik astuma, kuid apteegis, kus tema töötas, polnud see õnneks nii oluline.

Ideelisi kommuniste ta oma ümbruskonnast ka ei mäleta. Või ei taha kedagi tagantjärele selleks pidada.

?Ma ei oska nii peenikesele küsimusele vastata, et mis ma eestlastest arvan,? põikleb Evi Täht vastusest kõrvale. ?Ei oska kellelegi näpuga näidata, kes on tuulelipp, kes mitte. Seda olen aga märganud, et kes oli nõukogude ajal tähtis mees, on seda ka nüüd. Äkki nad on päriselt pöördunud??

Pärast gümnaasiumi läks Evi klassijuhataja soovitusel proviisoriks õppima. Et pere toitjat enam polnud, tuli tal õppida eriti hästi, et saada stipendiumi, millest tuli ka maamaks ära maksta. Pärast ülikooli lõpetamist tuli Evi Jõgevale tagasi, juba koos mehega.

Nii on Evi Tähel elu jooksul olnud mitte ainult üks kodu, vaid ka üksainuke töökoht. Ta on töötanud 43 aastat Jõgeva apteegis. Kui ta oma karjääri alustas, oli Jõgeva linnas apteek ainult Suur tn. 6, Ühispanga kõrval. Eestiaegne, 1912. aastal ehitatud apteek põles 1941. aastal maha. Selle koha peal on nüüd Betti Alveri ausammas.

Evi Tähel on ka kaks hobi, millega eluaeg on tegelenud. Juba kooliajast alates on ta kooris laulnud ja näitemängu teinud ja tegeleb sellega praegugi. Tema esimene avalik ülesastumine sai teoks Jõgeva rahvamajas Saksa okupatsiooni ajal. Aastavahetuse peol kehastas tema Uut Aastat, Vana Aastat mängis aga kooli direktor Virulane.

Kooli ajal mängis Evi palju näiteringis ja deklameeris ka aktustel. ?Nii sai kultuurimajja täiskasvanute kutsetega üritustele sisse,? meenutab ta.

Laulmist alustas Evi ülikooli naiskooris, alates 1958. aastast aga laulab ta Jõgeva segakooris. Kuigi see koor praegu enam endisena ei tegutse, saavad kõige suuremad laulusõbrad ikka veel kokku. Ka endine näitering käib veel koos, peab sünnipäevi. Päeval, mil me Eviga Jõgeva Kultuurikeskuses juttu ajasime, oli tal just lõppenud sõnakunstiring, samuti võtab ta osa pensionäride ringidest.

?Kes ikka kooliajal midagi teeb, teeb vanast peast ka. Olen sedasorti,? kinnitab Evi Täht.

?Kas praegune aeg on see õige eesti aeg,? küsin mitmeid aegu näinud inimeselt. ?Eks me püüame selle poole,? vastab ta elutargalt. Maamaksu ta praegu maksma ei pea, kui igal aastal linnavalitsusse vastava avalduse viib. Palju asju tunduvad praegu paremad kui vanasti, näiteks on väikelastele nii palju erinevaid ringe ja arenguvõimalusi, näiteks ei makstud vanasti kellelegi üldse mingit pensioni. Siis aga elasid pered koos ja nüüd on iga põlvkond omaette, emad käivad tööl ja isegi vanaemad teevad seda ning lapsed ei saa nii palju lähedust, kui vaja oleks.

Praegu elab Evi Täht oma miljööväärtuslikus puumajas kassiga kahekesi. Maja renoveerimiseks pensionist ei jätku. Kõige absurdsem on aga see, et Evi majani ei ulatu isegi linna vee- ja kanalisatsioonitrass.

?Keegi ei võta kunagi neid maju mingi kaitse alla, kes siinkandis ostab, see ehitab kõik totaalselt ümber. Pagaritööstuse maja osteti ära, lõhuti kõik ahjud välja. Tänapäeval on ju mugavused tähtsad, et oleks vann ja keskküte,? räägib Evi, kelle tütar ja tütretütar elavadki mugavustega majas.

JAANIKA KRESSA