Evelin Saarva: lapsepõlvehobile uuesti hoog sisse

Mida arvata inimesest, kes šokolaadi eriti süüa ei armasta, aga mõnikord ostab seda kokku tervelt kolmesaja krooni eest? Muidugi võib tegemist olla ka poolearulisega, ent tõenäolisem on, et see inimene on kollektsionäär, keda šokolaad ise üldse ei huvitagi, vaid ainult paber, millesse see pakitud. 

 

Luua Metsanduskooli botaanikaõpetaja Evelin Saarva hakkas šokolaadipabereid koguma kuueaastasena. Siis oli see temaealiste hulgas üsna levinud tegevus. Paberikorjamisinnukust jätkus tal ülikooliajani, siis jäi asi soiku. Kuni kaheksa aastat tagasi helistas Evelinile tema ema ja ütles, et oli keldrit koristades tema šokolaadipaberid leidnud. Evelin palus, et ema need alles jätaks, ja tõi need vanematekodust ära Luuale. Taaskohtumine kollektsiooniga, mida omanik polnud vahepeal aastat viisteist näinud, kujunes emotsiooniderohkeks.

„Mul oli tunne, nagu oleksin avanud lapsepõlves loetud lemmik-muinasjuturaamatu,” ütles Evelin.

Kollektsiooni kappi tallele panemise asemel otsustas ta seda täiendama hakata. Kogumisindu lisas asjaolu, et kodumaine šokolaaditootja Kalev oli pakendikujunduses suuri edusamme teinud ja hakanud suuremateks pühadeks, nagu jõulud, lihavõtted jne mitme eri kujundusega ja mitmes eri suuruses šokolaaditahvleid tootma. Kalevi uue pühadekollektsiooni müügilesaabumise päevad ongi need Evelini enda või tema abikaasa Jaanuse rahakotile raskelt mõjuvad päevad, mil šokolaadi eest oma kolmsada krooni välja käia tuleb, et kõik paberivariandid ikka kogus esindatud oleksid.

Viimasel ajal on murele, et palju raha kulub, lisandunud veel kaks muret: kuidas pakendid neid vigastamata lahti teha ja kellele šokolaad sisse sööta. Uudsete otstest kinni pressitud kilepakendite ettevaatlikku noaotsaga lahtiharutamist, milles Evelin päris suure vilumuse omandanud, võrdles tema abikaasa naljatamisi seifi lahtimuukimisega. Šokolaadisööjaid on aga Evelini ja Jaanuse peres väheks jäänud seepärast, et pojad on suureks sirgunud.

„Noorem, Joosep, oli veel viis aastat tagasi väga õnnelik, kui ma sületäie jõulušokolaade koju tõin, aga nüüd on temagi oma välimusele rohkem tähelepanu pöörama ja vähem magusat sööma hakanud,” ütles Evelin. „Katsun siis vähemalt vanemale pojale, spordipoiss Kaurile mõne tahvli trennikotti sokutada, et ta pärast staadionil või spordisaalis rähklemist selle abil jõuvarusid taastaks.”

Keskendub Kalevile

Ehkki praegu on Eestis peale Kalevis toodetu saada ka paljude teiste firmade šokolaadi, on Evelini huvi keskendunud ikkagi Kalevi toodangu ümbristele. Kollektsionäärist abikaasa Jaanuski (Jaanus Järsi margikogumiskirest tuleb Vooremaas juttu lähiajal) andis nõu teha kogumisel selged valikud, sest kui koguda kõike, siis ei koguta korralikult mitte midagi. Jaanuse soovitusel hakkas Evelin põhjalikumalt uurima ka šokolaadipaberite tagaküljele trükitud tekste ning säilitama sama pildiga ümbristest erineva tekstiga variante. Neid vanemaid šokolaadipabereid, mida Evelinil mitu on, on Jaanus kollektsionääride laatadel ja oksjonitel maha müünud ning saadud raha eest midagi sellist soetanud, mida Evelinil veel pole. Nii sai tema kogu mõned huvitavad lisad, nagu sõjaeelses Eesti Vabariigis tegutsenud ASide Ginovker ja Kawe šokolaadipaberite näidised jms.

Evelin on teinud ka jõupingutusi, et täita vähemalt osaliseltki tühik, mis tekkis kogusse aastail, mil ta selle hobiga ei tegelnud.

„Kui mõni tuttav teatab, et temagi on kunagi šokolaadipabereid kogunud, küsin kohe, kas tal on need alles ja kas ta veel tegeleb selle teemaga või seisavad paberid tal niisama. Kui viimast, siis uurisin, ega ta neid mulle poleks nõus loovutama,“ ütles Evelin. Üht-teist on ta hankinud ka internetioksjoni osta.ee vahendusel.

Selles on Evelin ja Jaanus ühel nõul, et kollektsiooni esinduslikkus ja süstemaatilisus ning kollektsionääri hea teematundmine lisavad kollektsioonile lisaväärtust. Evelin on teinud isegi visiidi Kalevi maiustustemuuseumi, kus muuseumi rajaja, Kalevi kauaaegne kesklabori juhataja Otto Kubo talle palju kasulikku infot ja mõned väärtuslikud šokolaadipaberid andis. Kubo on aidanud tema kogu edaspidigi täiendada ning tõhusaks abimaterjaliks on osutunud ka tema poolt Kalevi nelja aasta taguseks juubeliks koostatud esinduslik kondiitritööstuse ajaloo album. Näiteks sai Evelin seal teada, et nõukogudeaegse Kalevi šokolaadipabereid kujundasid põhiliselt kolm kunstnikku: Melanie Kaarma, Ilse Lepikson-Rosenfeldt ja Diana Laev. Kui viimasel oli kombeks oma kujundused ka õrnade initsiaalidega märgistada, siis teiste tööd on kahjuks anonüümsed.

Šokolaadipabereid säilitab Evelin kiletaskutesse pandult ja kaustadesse köidetult. Kui vähegi võimalik, on ta lisanud šokolaadi valmistamisaasta. Mõnikord pole magusaümbrisesse pressitud numbrikombinatsioon paraku loetav. Kui kindlamaid andmeid pole, aitab šokolaadi tootmisaja enam-vähem paika panna ümbrise kujundusstiil, mis on ajas muutunud — nagu kõik muugi meie ümber.

Ajalugu šokolaadipaberitel

Kui Evelini kollektsiooni tähelepanelikult uurida, siis aitab see teha omapärase ekskursi meie lähiminevikku. Näiteks tabas 1970. aastate lõpus Nõukogude Liitu šokolaadikriis, sest maiuse olulise komponendi kakaoubade hind tõusis Lääne-Aafrika põua ning Brasiilias möllanud lausvihmade ja öökülma tõttu nelja ja poolekordseks ning Nõukogude Liidul ei jätkunud selle sisseostmiseks enam valuutat. Seepärast hakkasid poodide šokolaadilette täitma kamašokolaadid ja nn valged magusad tahvlid. Kui aga „päris“ šokolaad taas müügile tuli, kehtestati sellele kallim hind, mistõttu varasemast säilinud šokolaadiümbristel tuli see koht, kuhu hind trükitud, välja giljotineerida. Seepärast on nii mõnelgi Evelini kogus oleval paberil sees ümmargune auguke.

Šokolaadipaberitel kajastuvad ka eri aegadel Eestis aset leidnud tähtsündmused, nagu 1980. aasta Moskva olümpiamängude Tallinnas toimunud purjeregatt, 1991. aastal toimunud Ida-Lääne laulupidu Laulusillad, 2002. aastal Tallinnas toimunud Eurovisiooni lauluvõistlus jne. Viimasel ajal on šokolaad muutunud ka „relvaks“ valimisvõitluses: paljud saadikukandidaadid tellivad valijatele jagamiseks oma pildi ja nimega šokolaade. Reklaamšokolaade tellivad erinevad firmadki.

„Kui sellised eritooted, mis Kalevi Tallinna ja Tartu esinduspoodides saadaval, olen ma endale tänu usinale kohalkäimisele enamasti hankida suutnud, siis firmašokolaadide hankimine on üsna keeruline,” kurtis Evelin.

Kui keegi talle selliseid pabereid pakuks, oleks ta väga rõõmus. Kalevi kondiitrivabrikule on tal aga hea mõte välja pakkuda: tema meelest võiksid nad hakata sügiseti tegema spetsiaalseid mardi- ja kadrisandišokolaade, mida majast majja käivatele kostümeeritud tegelastele jagada. 2003. aastal lasti näiteks välja halloweenišokolaad, miks siis oma rahvakalendri tähtpäevi samal viisil tähistada ei võiks?

Mis Evelini endasse puutub, siis harvadel juhtudel, kui ta šokolaadi sööb, eelistab ta suure kakaosisaldusega tumedat ja mõru šokolaadi ning loodab, et rahvusvahelise kontserni Orkla omandusse läinud Kalev oma kaubamärgi all jätkab ning edaspidigi ostjaid kenade pakenditega rõõmustab.

i

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus