Tänu teenuste direktiivile võib ettevõte ehitada ja pidada hotelli või poodi teises Euroopa Liidu liikmesriigis ilma kohustuseta joosta tohutu hulga riiklike ja kohalike ametkondade vahet. Lisaks võivad ettevõtted osutada kas alaliselt või ajutiselt teistes riikides oma teenuseid, nagu näiteks jahtide ja mootorpaatide rent, suusainstruktorite kursused jm turismiteenused.
Euroopa Komisjon esitas eelnõu esmakordselt 2004. a jaanuaris ning selle eesmärk oli kaotada tõkked teenuseosutajate asutamisvabaduselt EL liikmesriikides ja teenuste vabalt liikumiselt. Teenuste vaba liikumine oli kirjas juba Rooma lepingus, mille alusel asutati 1957. aastal Euroopa Majandusühendus. Ometi ei ole 50 aastat hiljem teenuste vaba liikumine reaalsuseks saanud.
Euroopa Parlamendis arutas direktiivi eelnõud vähemalt 10 erinevat komiteed ning esimesel lugemisel käesoleva aasta veebruaris esitati 230 muudatusettepanekut, mis muutsid eelnõu sisu olulisel määral. Välja jäeti terve rida teenusesektoreid (nt tervishoid, sotsiaalteenused, transport), lisaks jäeti välja töötajate lähetamist reguleerivad artiklid, samuti eelnõu alustalaks olnud päritoluriigi põhimõte, mis asendati teenuste osutamise vabadusega.
Lõpliku heakskiidu peaksid liikmesriikide ministrid direktiivile andma käesoleva aasta detsembris, uued reeglid jõustuvad 2009. aasta detsembris.
Eesti näeb direktiivi vastuvõtmist kui üht olulist etappi ettevõtluskeskkonna lihtsustamiseks ja teenuste vaba liikumise tagamiseks.
Direktiiv hõlmab näiteks järgmisi teenuseid:
– äriteenused (juhtimiskonsultatsioon, sertifitseerimine ja katsetamine, reklaam, värbamisteenused jne)
– nii ettevõtetele kui tarbijatele osutatavad teenused (sh õigus- ja majandusalane nõustamine, kinnisvarateenused, ehitus, kaubandus, messide korraldamine, autorent, reisibürood jne)
– tarbijateenused (turism, sh giiditeenused, meelelahutusteenused, spordikeskused ja lõbustuspargid)
Direktiivi reguleerimisalast on välistatud mitmed tegevusalad, nt:
– mittemajanduslikud üldhuviteenused (nt riiklik haridus)
– finantsteenused
– elektroonilised sideteenused ja võrgud
– tarnsporditeenused, sh sadamateenused
– ajutiste tööagentuuride poolt osutatavad teenused
– tervishoiuteenused
– audiovisuaalteenused (sh kinoteenused) ning raadioringhääling
– õnnemängud
– sotsiaalteenused
– riigi poolt ametisse nimetatud notarid ja kohtutäiturid
JANNE ÄNILANE,
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi
siseturu osakonna peaspetsialist