Õnnetused on kohutavad, käivad seest läbi, ehmatavad, panevad elu kaduvuse üle sügavalt järele mõtlema. Lõpuni kaitstud ei saa paraku keegi olla. Me täpselt veel ei tea, mis põhjusel süttis noore, viieliikmelise perekonna maja Tartu äärelinnas, endises suvilarajoonis. Arvatavalt on põhjus elektrisüsteemis. Pole leitud ka ühtegi suitsuandurit.
Õnnetused on paraku seda kohutavamad, mida lähemal nad toimuvad. Seda enam tekib võimalus samastuda – ka minuga või mu perega oleks võinud ju see sama juhtuda. On ju kohutav vaadata, kuidas meie ümber toimub pidev enesehävitamine. Kui palju me kõik kipume läbi sõrmede vaatama ka spetsialistide soovitustele.
Võtkem või liiklus: kui põlglikult me suhtume uutesse ettevaatusabinõudesse ja kuidas enne, kui asi on ennast üldse õigustada saanudki, tekib ohjeldamatu kriitikavoog ja naeruvääristamine. Olgu siis tegu mõne ringtee või asulapiiranguga.
Usun, et spetsialistid, kes meie riigis ohutuse eest vastutavad, ei tööta oma erialal teiste kiusamise, vaid keskkonna turvalisemaks muutmise nimel.
INDREK SARAPUU
