Ukraina pingsas sisepoliitilises võitluses tähendas see triumfi Viktor Ju?t?enko juhitavale opositsioonile. Just selle otsuse nimel olid oran?ivärvilised demonstrandid kaks nädalat Kiievi peatänava Hre?t?atiku külmunud kividel telklaagris elanud (ja muide, selle laagri elu head korraldatust võiks nii mõnigi linn ja riik ainult kadestada).
Palju on räägitud sellest, et Ukraina võitlustes on vastakuti Lääs ja Venemaa, et kaalul on, kuhu riik saab kuuluma. See on õige ja ei ole ka. Ühest küljest, tõesti ? Ju?t?enko on mees, kelle peamine toetajatebaas asub Lääne-Ukrainas ja kannab vastavat mentaliteeti; ning presidendiks saades on ta lubanud riiki Euroopale lähendada.
Ka Euroopa tunneb poolehoidu pigem Ju?t?enko vastu ? tegelikult, pärast valimiste jultunud võltsimist on välistatud, et Euroopa pealinnad konkureeriva kandidaadi Viktor Janukovit?i üldse jutule võtaksid, isegi kui viimane mingi ime läbi peaks nüüd veel presidendiks tõusma, mida tõenäoliselt ei juhtu.
Tegelikkus on loosungitest keerulisem
Viktor Janukovit?i kampaanialoosungid on olnud teised: tema on kuulutanud, et pooldab lähedasemaid suhteid Venemaaga ja tahab sisse seada koguni topeltkodakondsuse.
Tegelikkus on, nagu alati, kampaanialoosungitest keerulisem. Ukraina on poliitiliselt suurel määral klanniühiskond ? seda suunavad regioonidest võrsunud majandusgrupid, millel on oma esindajad poliitikas. Janukovit? kuulub Donetski klanni, mille liikmete ärihuvidele Ukrainasse tungiv Vene kapital tihtipeale jalgu jääb. On iseloomulik, et peaministrina ei ole Janukovit? naljalt ühtki ettevõtet venelastele erastanud ? isegi kui viimased on pakkunud palju rohkem raha kui konkureerivad Ukraina firmad. Üsna tõenäoliselt oleks ta presidendina sama liini jätkanud.
Ju?t?enkol nõnda kindlat klannikuuluvust ei ole, kuigi klannide vahel laveerinud on temagi. Tema peaministriks olles aga muutus Ukraina majandus avatumaks, erastamistehinguid võitsid need firmad, kes tegid parema pakkumise. Sageli olid nendeks Vene firmad.
Venemaa tahab kontrollida naaberriikide poliitikat
Niisiis võib öelda, et tegudes on Ju?t?enko olnud Venemaa suhtes sõbralikum kui Janukovit?: Ju?tenko on andnud Vene kapitalile Ukrainas toimimiseks kõigi teistega võrdsed tingimused, Janukovit? aga on venelasi diskrimineerinud. Seda teades muutub erakordselt kõnekaks fakt, et Moskva on valimistel siiski kõigi vahenditega Janukovitit toetanud. See näitab, et Venemaa, ükskõik, mida ta ka ei väidaks, ei ole huvitatud oma naabermaadest lihtsalt kui majanduspartneritest ? mis oleks loomulik ja legitiimne huvi.
Ei, Venemaa tahab kontrollida oma naaberriikide poliitikat ja on selle nimel valmis nende majandust kasvõi ise ülal pidama, nii nagu ta Valgevene majandusega suurel määral teebki.
Ent tagasi Ukraina ja tema valikute juurde. Nagu eelnevast selgitusest loodetavasti näha, ei kehasta kumbki kahest presidendikandidaadist ühest valikut Lääne või Venemaa kasuks. See, mis määrab, kuhu Ukraina suundub, ei ole mitte presidendi isik, vaid vahendid, mida ta kasutab. Määrab protseduur ? sest demokraatlikke protseduurireeglite kohaselt võimule tulnud ning demokraatia põhimõtteid järgides valitsev president muudab iseenda ja oma riigi paratamatult euroopalikuks, kuivõrd Euroopa ju on demokraatia kodu ning põhiline leviala, demokraatia on üks peamisi asju, mille läbi Euroopa end identifitseerib.
Ukraina valikud
Ei ole võimalik, et ?demokraatlik? president tuleb võimule valimisi võltsides ja meediaga manipuleerides. Sellisel juhul ta automaatselt juba ei ole demokraatlik; ja asjatu on loota, et ta tuli vaid võimule nii, edasi jätkab. Ei jätka, ta võlgneb teeneid kõigile neile, kes tema toetuseks võltsisid, infot kallutasid ja muid musti tegusid tegid, neil inimestel on alati võimalus talt vastuteeneid nõuda, mida nad ka teevad, ning mustade tegude nõiaring jätkub.
Kurb ja hoiatav näide on meil ju Venemaa näol olemas. 1996. aasta Venemaa presidendivalimistel peeti Boriss Jeltsinit kommunist Gennadi Zjuganovi kõrval ?heaks? kandidaadiks, demokraadiks, ent ta pälvis teise ametiaja ainult tänu ohtratele äraostmistele, meediamanipulatsioonile ja otsestele võltsimistele.
Ja mis sai? Need kütked ei lasknudki teda lahti, järgnenud aastaid vaadates võib ainult küsida, mida sellist oleks saanud Zjuganov teha, mida Jeltsin juba niikuinii ei teinud? Praegust Venemaad valitseb endine KGB alampolkovnik, selles riigis puudub meediavabadus, ta teostab genotsiidi T?et?eenias ning püüab naaberriikide poliitikat oma kontrolli alla saada. Ning kõik see on ?demokraadist? Jeltsini pärand, otseselt või kaudselt, kuigi just selliseid pilte maaliti 1996. aastal Vene valijate silme ette, kirjeldades, mis neid ootab, kui nad valivad Zjuganovi.
Sõprus eeldab respekti
Ka Ukraina valimised toimusid ju meediatsensuuri tingimustes ning neid võltsiti ohtralt; ja just selle tõttu on Ukraina Ülemkohtu reedeõhtune otsus nii tähtis: see mõistab niisuguse käitumise hukka. Koos sellega mõistab ta kaudselt hukka ka president Leonid Kut?ma juhitud korrumpeerunud süsteemi, sest selline süsteem ausaid vahendeid kasutades jätkusuutlik ei ole. Ja samuti on see otsus Venemaale löök vastu nina ? sest Venemaa ise on riik, kus ausaid valimisi ei toimu, kui Ukrainas need nüüd teoks saavad, siis on Ukraina automaatselt teistsugune riik kui Venemaa. On euroopalik riik, ning samuti iseseisev riik, sest puhaste kätega võimule tulnud president võib ajada sellist välispoliitikat, nagu ta Ukraina huvides vajalikuks peab, tal ei ole selliseid piiranguid nagu Leonid Kut?mal või Aleksander Luka?enkol, kes on sunnitud otsima sõprust Moskvast, sest Läänes nendega keegi enam ei räägi.
On arusaamatu, kuidas Moskvale ei tundu alandav ajada sellist poliitikat nagu ta ajab: otsida sõpru riigijuhtide seast, keda Lääs on mõjuvatel põhjustel suhtlemiskõlbmatuteks kuulutanud; samuti püüda saavutada, et naaberriikide juhtideks just sellised Moskvast sõltuvad paariad oleksidki. Selgemast selgem, et mingit püsivat sõprust oma naabrite hulgas Moskva sellega ei võida ? kui lahkub paariapresident, lahkub ka pealesunnitud sõprus, lahkub sellepärast, et ta on pealesunnitud.
Tegelik sõprus eeldaks märksa suuremat respekti naabrite iseseisvuse ja valikute vastu, see aga näib Moskval praegu üle mõistuse ja võimete käivat.
Kuni Moskva ja tema sise- ning välispoliitika on sellised, nagu nad praegu on, on ta meile ? ja kõikidele – ohtlik naaber. Ja seetõttu on Ju?tenko reedene triumf ka meie võit: sest kui Moskval ei õnnestunud suunata Ukraina saatust, ehk ta siis ei hakka meiega üritamagi. Lisaks on vana tõde, et ilma Ukrainata ei ole Venemaa impeerium. Seega ? palju õnne, Ukraina! Aga miks ütlen ma pealkirjas, et ettevaatlikult? Sest uus valimiste teine voor on ikkagi alles ees, see tuleb teisel jõulupühal, ja sinnani jääb veel kolm pingelist nädalat, mille kestel võib paljugi juhtuda.
Kadri Liik
