Täna 25 aastat tagasi uppus Läänemerel parvlaev Estonia. Jõgevamaal Ookatku külas elab heategevuse arendaja, Eestimaa Uhkus 2013 laureaat Eckard Klug, kel õnnestus katastroofist eluga pääseda.
„Estonia lahkus Tallinna sadama 10. kai äärest B-terminali juurest 27. septembril 1994 kell 19.15 (UTC +2), mil lõunatuule kiirus oli kuni 10 meetrit sekundis. Laeval oli lasti paigutuse ja tuule tõttu kerge kreen tüürpoordi. Laeval oli 803 reisijat ja 186 meeskonnaliiget. Reisiks oli antud tormihoiatus. Laev pidi saabuma Stockholmi järgmisel hommikul kell üheksa,“ on kirjas õnnetusest rääkival Wikipedia leheküljel.
„See oli tavaline ülesõit, ainult laev ei läinud õigel ajal välja. Tundsin paljusid rekajuhte, kes laeval olid,“ meenutab Eckard Klug, praegu Sadalas elav Rootsi veokijuht, kel õnnestus katastroofist eluga pääseda.
Karaoke asemel kajutis
„Tavaliselt istusin laevapubis ja laulsin karaoket. Aga ma ei talu hästi tormi, jään ruttu merehaigeks ja siis oli päris asjalik torm. Läksin enne keskööd kajutisse.“
Wikipedia: „Kell 0.25 peksid nelja- kuni kaheksameetrised lained Estonia vasakut parrast. Veidi enne kella üht öösel kuulsid meeskonnaliikmed metalseid kolksatusi. Vahimadrus, kes saadeti asja uurima, teatas, et kõik paistab olevat korras, kuid kuuleb autotekil olles metalset heli ega suuda selle põhjust kindlaks teha. Visiiri ja rambi signaaltuled näitasid, et lukud on kinni. Laevakere ragisemine, kolksumine ja metalli väändumise hääl tekitasid reisijates ärevust ning paljud ei saanud magada. Järgnevalt purunesid suurtes lainetes visiiri kinnitused, ramp avanes ja vesi tungis laeva. Kiiresti tekkis tuntav tüürpoordikreen.“
„Olin lahti riietunud, magada ei saanud, kuulasin kolksusid. Arvasin, et mõni päästepaat on lahti pääsenud ja kavatsesin minna infolaua juurde ütlema, et nad peaksid oma probleemidega tegelema. Siis käis tõeliselt kõva pauk ja peale seda hakkas laev ümber minema. Seisin koridoris ja ootasin, et laev kaldub kohe teisele küljele tagasi, aga seda ei juhtunud. Ütlesin oma kolleegile ja kajutikaaslasele, et peame välja minema, sest see kapten viib küll laeva põhja. Seisin aluspesus koridoris ja vaatasin, kuidas paljud rekajuhid oma kajutiuksed lahti tegid, välja vaatasid ning uuesti kinni panid. See oli 4. tekk, mis oligi veokijuhtide päralt. Nii läkski, et lõpuks jäid ellu ainult kaks rootsi rekajuhti.
Läksin trepi juurde, siis oli laev juba veel rohkem kreenis ja trepist tuli ennast käte jõul üles tõmmata. Kui jõudsin 5. tekile, seisis seal paanikas vanem rootsi proua, samuti aluspesus. Ma ei saanud teda ühes võtta, sest endagi üles vinnamine nõudis kõvasti jõudu,“ meenutas Eckard Klug.
Üles tuli ronida kuni 7. tekini. Veokijuhtide koridor oli autoteki kohal.
„Osa inimestest, kes olid kajutites autoteki all, olid juba enne välja jõudnud, sest neile tuli vesi kajutitesse ja nad läksid infosse kaebama. Autoteki all oli ka väga uhke ja edev saun, käisin varem ikka seal,“ meenutas Eckard.
„Väljapääsu juures oli üks mees end püksirihmaga toru külge sidunud ja aitas inimesi uksest üles. Väljas jagas noorem meeskonnaliige päästeveste.
Mõnda aega külmetas Klug koos väheste kaaslastega tekil. Tuul oli jäine. „Kümmekond aastat minust vanem mees püüdis lahti harutada päästepaati, aga sellel polnud enam mõtet. Paati ei saanud vette lasta, see oleks läinud laeva küljele.
Alarmi ei olnud, aga ikka veel andis ilmselt reservgeneraator valgust. Koos minuga oli seal neli meest. Üks neist ootas oma naist, kes kohe ei olnud temaga kaasa tulla tahtnud.“
Enne kui laev päris külili läks, jõudsid nad ronida üle reelingu laeva küljele. „Istusime alguses vana veepiiri juures, seal oli väike servake. Mõtlesin, kas hüpata vette või mitte. Tuli meelde vana film „SOS Poseidon“, ka ühest katastroofist, kus laev läks täiesti kummuli, aga jäi ikka vee peale. Kui vette vaatasin, nägin kummuli päästepaati. Need, mis olid õiget pidi, ujusid tuulega väga ruttu minema, neid polnud võimalik kätte saada. See kummuli parv oli aeglane ja ütlesin kolleegile, et hüppa ja püüa kätte saada, ma tulen ka.“
Sügavale vee alla
„Seal oli väga pime, kartsin, et kui hüppan ja keegi on seal all, võin ta selja murda. Parve põhja oli näha, see oli veel tumedam kui vesi.
Otsustasin siiski hüpata. Vesi oli ikka väga kaugel ja kõrgelt hüpates läksin vestist hoolimata sügavale vee alla. Läks kaua aega, enne kui pinnale tagasi jõudsin. Sain parve ohutusköiest kinni ja püüdsin jalgadega parve laevast kaugemale ajada, et midagi peale ei kukuks ja kummist parve ära ei lõhuks.
Parvel olime neljakesi, õigemini olin mina väljaspool parve, ohutusnööri küljes. Hõikasin siis, et võib-olla aitab keegi mu üles. Vanem mees, Thore, vaatas üle serva: „Fuck, you are there!“ (Kurat, sa oled seal! – toim) Nad aitasid mu üles. Üks noor poiss Rootsi piiblikoolist ütles, et me peaksime olema üksteisele väga lähedal, et sooja hoida. Mina ei tahtnud nende peale oksendada, sidusin end põhja all olnud nööri külge, rippusin peadpidi üle serva ja söötsin kalu,“ meenutas Klug laevalt parvele jõudmist.
Wikipedia: „1.48 ajal kadus Estonia veepinnalt. Enne laeva lõplikku põhjavajumist anti laeva sillalt mitu korda signaali. Kaugus Rootsi rannikuni on õnnetuspaigast 100, Soome Utö saareni 40 ja Hiiumaani 50 kilomeetrit. Esimese laevana jõudis sündmuskohale Mariella 37 minutiga.“
„Iga kord, kui päästeparv laineharjale kerkis, nägime teiste laevade tulesid. Esimene oli Mariella, siis tuli Silja Euroopa.
Hakkas sadama rahet. Siis ma tõesti küsin Jumalalt, mida Sa veel meiega teed?!“ meenutas Klug.
Esimeste hulgas veest välja
„Pärast lükkas justkui suur käsi meid Mariella keskpaiga suunas. Kuna meie parv oli kummuli, ei saanud nad seda üles tõsta, vaid lasksid oma paadi alla ja pidime sinna üle ronima. Olime esimeses parves, mis veest välja korjati,“ rääkis Klug.
Mariellal peeti sellel reisil medõdede konverentsi. „Meid viidi sinna konverentsisaali, minuga tegeles korraga kolm õde. Kui nad mu märjad püksid ära korjasid, oli see isegi lõbus,“ muheles Eckart. „Kuni nad mulle kraadiklaasi tagumikku pistsid. Kehatemperatuur oli ilmselt 30 ringi, sest vanamoodne termomeeter, mille skaala algas 32°C, ei näidanud midagi, aga olin ikkagi teadvusel.
Siis paigutati mind kajutisse, topiti teki sisse, anti kuuma teed ja võileiba. Üle vaadanud arst uuris veel, et kas ma kohvi ei taha – praalisin siis, et kohv ilma brändita on kehv jook.“
Eckard Klug oli pääsenud. Nagu võib arvata, ei olnud lugu sellega siiski lõppenud. Edasi koges Eckard nii inimeste heatahtlikkust, uudishimu kui ka hoolimatust.
„Hommikul toodi mulle Vikingline’i spordidress ühelt meeskonnaliikmelt. Autojuhtide sööklas uurisid tuttavad, et kus ma eile olin, nad ei näinud mind õhtul. Ütlesin, et tulin öösel peale. Hakati küsima, et kas sa teda või teist või kolmandat nägid …
Sain telefoni, helistasin DB Schenkeri büroosse ja palusin kõigepealt end ära kuulata. Ütlesin, kus ma olen ja palusin helistada oma tööandjale, et nad ütleksid mu kodustele, et olen elus. Aga tütarlaps helistas hoopis Raadio West’i Göteborgi. Olin esimene, kes sai otse Rootsi raadios sõna.“
Kui küsida Eckardilt, kas ta siis sai aru, kui suur see õnnetus oli, ohkab ta pikalt. „Jah, sain aru, et hukkub inimesi, aga seda, kui suur see katastroof oli, ei kujutanud ette! Kõik toimus nii kiiresti. 45 minutit kulus paugust, mida ma kuulsin, laeva põhjaminekuni.
Pärast tehti evakueerimistest sadamas, lainetuseta, ja kõigi inimeste väljasaamiseks läks üle tunni.“
Pärast õnnetust jälle sakslane
Eckard Klug on sündinud Saksamaal, tema pere lahkus sealt kui ta oli 10-aastane. Ta sai 17-aastasena Rootsi passi ja käis Rootsi sõjaväes.
„Saksa ajalehtedes olid suured pealkirjad – Nur vier Deutsche haben die Katastrophe überlebt – ja üks olin mina.“
Kodus ootas Eckardit Stern TV faks, kas ta oleks nõus Frankfurdis jutusaates rääkima. „Algul ei tahtnud minna, aga kõik lubati kinni maksta ja pakuti honorari – 3000 saksa marka (ligi 15 000 rootsi krooni). Mõtlesin järgi ja leidsin, et selle teenimiseks läheks ikkagi omajagu aega. Läksin. Pärast käisin Hamburgis, Berliinis ja Baden-Badenis Saksa TV saadetes,“ meenutas Klug.
Rekajuht ei usu, et õnnetus tema elu oleks muutnud. „Võib-olla vihastan veidi kiiremini, aga see läheb ruttu üle. Panen sokke ja pükse ikka samal moel jalga kui enne.
Aga pärast õnnetust ei taha ma enam reisida ilma aknata kajutites. Tähistan oma teist sünnipäeva. Kui hüppasin vette, mõtlesin küll, et nii see lõpeb. Ma ei kurvastanud, sest olin elanud väga rikast elu, aga kui parvele jõudsin, oli see mõte juba möödas.
Oli see minu enda otsuste, valikute, tegevuse tulemus, õnn või … Mõtlen, et mul õnnestus kõike teha õigel ajal. Ma ei läinud kajutisse tagasi ega püüdnud riietuda või raha kaasa võtta. Jõudsin välja õigel ajal, ka vette hüppasin õigel ajal.
Iga inimene usub millessegi, on see Jumal või midagi muud. Ma arvan, et inimese elutee määratud siis kui ta sünnib. Ei olnud lihtsalt minu aeg minna.“
Tõde ei tule päevavalgele enne 25 aastat
Eckard ei kuulu ühtegi Estonialt pääsenute ja hukkunute lähedaste ühingusse. „Ma lihtsalt ei leia aega, mida sinna panustada, ja ma ei usu, et sealt tulemust tuleks,“ arvab ta siiamaani kestvatest kohtulahingutest.
Wikipedia: „Eesti, Soome ja Rootsi valitsused moodustasid kohe pärast laevahukku 28. septembril 1994 rahvusvahelise laevahuku uurimiskomisjoni, mille koosseisu kuulus kolm liiget igast riigist.
Estonia huku uurimiskomisjoni lõppraporti järgi hukkus laev projekteerimisvigade tõttu: visiiri kinnitused olid liiga nõrgad ja purunesid suurte veemasside löökide tõttu ning ramp oli seotud visiiriga. Estonial puudus samuti kui paljudel teistel parvlaevadel rammvahesein, mis oleks rambi avanemise korral takistanud vee pääsu autotekile.“
Ametlikke uurimistulemusi Eckard ei usu. „Usun, et oli midagi, mida tahetakse peita. Kasvõi juba sellepärast, et Rootsi rannik Läänemerel on täis uppunud laevade vrakke, aga see on ainuke, mida on püütud tsemendi, liiva ja betooniga katta. Miks?“
Meelehärmi teevad siiani tollased väljaütlemised. „Nordström&Thulin’i esimene kommentaar pärast õnnetust – meie osanikud ei tohi raha kaotada. Rootsi peaministri Ingvar Carlssoni esialgne lubadus mitte kokku hoida ja laev kohe üles tõsta. Kohe varsti oli vaja Estonia jätta merepõhja ja katta betooniga,“ meenutas Eckard Klug. „Võib-olla läheb sinna veel 25 aastat, enne kui selgub, mis Estoniaga päriselt juhtus,“ arvas ta.
ADRA KIRNA
