Eriolukorra kehtestamisest möödub täna õhul juba kaks nädalat, kuigi hirmusegune tunne on kestnud alates hetkest, kui Eestis diagnoositi esimene koroonajuhtum. See oli mees, kes saabus Riia lennujaamast bussiga Tallinna. Terviseametil oli siis veel aega helistada kõigile bussis olnutele ja paluda jälgida oma tervist, võimalusel jääda vabatahtlikku karantiini.
Praeguseks oleme jõudnud punkti, kus Eesti riik saadab SMS-i ka igale koolijütsile, rääkimata vanematest ja noorematest, et püsige kodus ja vältige sotsiaalseid kontakte. Ärge külastage mänguväljakuid, minimeerige poeskäike ja nii edasi ja edasi. Seda kõike ei tehta oma kodanike kiusamiseks, vaid ikka meie kõigi tervisele mõeldes, meditsiiniasutusi säästes, et neid mitte liigselt koormata.
Seda kummastavam on Põltsamaa vallajuhtide käitumine asuda just nüüd jõuliselt optimeerima valla haridusasutuste kulusid. Nagu see on juhtunud Vägaris asuva Aidu lasteaed-algkooliga, kuhu eriolukorra teisel nädalal hakati ruumi tegema kohaliku raamatukogu tarvis. Sest ka raamatukogu on sõna otseses mõttes haridust jagav institutsioon.
Kohalikul rahval on tekkinud küsimus, kas praegusel raskel ajal on vallale esmatähtis kulutõhusus ja Exceli tabel. Seda enam, et kõike tehakse kohalike inimese vastuseisust hoolimata. Kõiki asju ei saa teha kulutõhususe põhjendusega. Samuti annavad paljudele tegemistele oma varjundi aeg ja ajastus. Millal midagi tehakse ja kuidas sellest teada antakse. Praeguse loo puhul tundub, et Põltsamaa vald on probleemi alahinnanud. Kokkuvõttes teeb see nõutuks.
