Eriolukord on koroonaviiruse pidurdamiseks ainuõige lahendus

Inimkond on pandud katsumuse ette, milleks on võitlus koroonaviirusega. Viirust aitab pidurdada üksnes kaalutletud, järjekindel ja otsustav tegutsemine.


Eestikeelne sõna „viirus“ tuleneb ladinakeelsest sõnast virus, mis tõlkes tähendab mürki. Nii nimetakse nukleiinhapetest ja valkudest koosnevaid bioloogilisi objekte, millel puudub rakuline ehitus ja mis paljunevad elusorganismide rakke nakatades.
Viiruste põhjustatud epideemiad said alguse neoliitikumis umbes 12 000 aastat tagasi, kui inimesed hakkasid põllumajanduslikes kogukondades tihedamalt koos elama. Vanimad teadolevad viirused on rõuged ja leetrid.
Ise õppisin põhjalikumalt viiruseid tundma Tartu riikliku ülikooli arstiteaduskonna üliõpilasena. Mitmes tudengiaastatel valminud teadustöös tsiteerisin vene teadlast Nikolai Dubininit (1907–1998), kes oli Venemaa teaduste akadeemia tsütoloogia ja geneetika instituudi asutajaliige. Bioloogilistest relvadest anti üksikasjalik ülevaade sõjalise algõpetuse loengutes. Toona läbisid kõik arstiteaduskonna üliõpilased sõjaväeõppe ja said ka aukraadi. Mina olin sanitaarteenistuse major. 
Nõukogude sõjavägi oli nakkuspuhangute ja epideemiate vastu hästi valmistunud. Ka Jõgeval asunud sõjameditsiini laos hoiti vaktsiine, millest kallimate hind oli 25 000 rubla. Ladu allus otse Moskvale.
 
Vene ajal ranged nõuded

Praegu, mil ühiskonnaelu võtmeküsimus on koroonaviiruse edasise leviku pidurdamine, mis ühtlasi tähendab paljude inimelude päästmist, tasub meenutada Eesti sanitaarteenistuse pikaajalist ja väärikat ajalugu. Eesti esimesel iseseisvusperioodil tegelesid sanitaarkontrolli ja nakkushaiguste vastu võitlemisega maakonna-, linna- ja jaoskonnaarstid, omavalitsused ja politsei. Tegutses koguni eraldi tervishoiupolitsei.
Näiteks Tartus olid selle koosseisus komissar, vaneminspektor ja kaks kordnikku. Eesti NSV oli osa totalitaarsest suurriigist, sanitaarteenistuse süsteem oli seal aga välja ehitatud tugeva struktuurina.
Eesti NSV tervishoiuministeeriumis oli sanitaar- ja epidemioloogia valitsus, kes juhtis ja koordineeris sanitaarjärelevalvet vabariigis. 1982. aastal tegutses Eestis kakskümmend kolm sanitaar-epidemioloogiajaama, milles igaühes oli vähemalt sanitaarosakond keemialaboriga ja epidemioloogiaosakond bakterioloogialabori ning desinfektsioonijaoskonnaga. Vabariiklikus sanitaar-epidemioloogiajaamas lisandus osakond organisatoorse töö korraldamiseks. Sanitaarosakonnas olid esindatud kõik hügieeniprofiilid jaoskondadena, samuti keemia- ja füüsikalabor. Epidemioloogia alal lisandus tavastruktuurile eriti ohtlike nakkuste osakond oma laboriga ning viroloogia- ja parasitoloogialabor.
Sanitaar-epidemioloogiajaamas oli lubatud töötada üksnes erikoolituse saanud spetsialistidel – kõrgharidusega hügieeni- ja epidemioloogiaarstidel ning arsti abidena keskeriharidusega velskritel või sanitaarvelskritel.
Töötades Jõgeva rajooni polikliinikus psühhiaatria ja narkoloogiakabineti juhatajana, puutusin aastatel 1951–1997 kokku Jõgeva rajooni ja maakonna sanitaar-epidemioloogiajaama ja hilisema tervisekaitsetalituse inspektori, epidemioloogi abi ja desinfektsiooni osakonna juhatajana töötanud Lembit Vingiga ja sama valdkonna töötaja Elle Alteriga, kes mõlemad olid oma ala professionaalid ja ametialaselt põhjendatult nõudlikud. Nad kontrollisid ka seda, kas minu psühhiaatriakabinet vastab hügieeninõuetele.  

Tegutseda tulebki resoluutselt

Tänapäeva Eesti üheks silmapaistvamaks epidemioloogiks võib pidada Kuulo Kutsarit, kes on tegutsenud õppejõuna, olnud 1997–1999 tervisekaitseinspektsiooni peadirektori asetäitja, 1999–2000 peadirektor, seejärel epidemioloogianõunik ja alates 2010. aastast terviseameti epidemioloogianõunik.
Kui Hiinas puhkes koroonaviirusest tingitud haiguse Covid-19 epideemia, aimasin selle peatset jõudmist Euroopasse ja Eestisse. Sisetunne ütles, et organism vajab tugevdamist ja hakkasin regulaarselt käima personaaltreeneri juures trennis. Eriolukorra ajal on treeningud paraku peatatud ja kehaline koormus tuleb leida kodus.
Olen arvamusel, et terviseamet pidanuks koroonaviiruse esimeste märkide Eestisse jõudmisel otsustavamalt tegutsema ja taotlema kohe valitsuselt eriolukorra välja kuulutamist. Nii jäänuks ära mitmed haiguskoldeid põhjustanud sündmused, nagu võrkpallivõistlus Saaremaal ja pidu Võrus. Õnneks on valitsus nüüd eriolukorra välja kuulutanud ning kõik sellega kaasnevad piirangud on põhjendatud ja möödapääsmatud. Peaminister Jüri Ratas ja kriisikomisjoni kuuluvad ministrid tegutsevad resoluutselt ja otsustavalt. Võiks kaaluda ka kaitseväe kaasamist koroonaviiruse pidurdamisprotsessi. Nõukogude Liidus oli näiteks armee rakendatud düsenteeriaepideemia tõkestamisele Astrahanis. 
Eriolukord on eriti noorema põlvkonna inimeste jaoks ootamatu ja harjumatu nähtus, mistõttu võib prognoosida psühhiaatriliste haiguste ägenemist. Nii tuleb suuremaks tööks valmis olla psühhiaatritel, samuti psühholoogidel, nõustajatel ja sotsiaaltöötajatel. Mõistagi on vaja, et inimesed kokku hoiaksid, üksteist mõistaksid ja tehnoloogilisi ja digitaalseid kanaleid kasutades võimalikult palju suhtleksid ning mõistagi täidaksid elementaarseid hügieeninõudeid. 

Jaan Olari,
psühhiaater ja psühhoterapeut

blog comments powered by Disqus