24. veebruar 1983
Jõgeva KEK-ist on viimasel ajal juttu jätkunud, pidupoolsemaid juubelikirjutisi ja krõbedamaid ütlusi, et ei ehitata nii kiiresti, hästi ja palju, kui vaja. Ehitajate hea töö on riiklik vajadus, sestap ongi nad popid. Et ehitada, on vaja ka endale ehitada. Nüüdseks on põhilised KEK-i tootmisbaasid Viruveres ja Põltsamaal valmis, ilma milleta poleks võimalik tõsta ehitusvõimsust ja vähendada objektidel tehtavat käsitsitööd.
Põltsamaal Tallinna-Tartu maantee ääres oli varemgi kontor, garaažid, saeveski, puidutöökoda ja laohoone. Tunamullu valmis uus maja, kus kontor, riietus- ja puhkeruumid ning söökla. Läks käiku puidutöökoda. /…/ Praegu on laudsepatööl 26 inimest, aga kui ehitatav 35 korteriga elamu valmis saab, küll siis ka töölisi juurde tuleb. /…/ Praegu on käsil puutööd Saadjärve, Saduküla ja KEK-i enda majadele. /…/ Jõgeva KEK-i tootmisbaase juhib oskuslikult spetsialiseeritud tööstusvalitsuse juhataja Rein Mõts. Neis tehtav peab võrreldes eelmise aastaga kasvama 8,5 protsenti.
ARDI KIVIMETS, “KEK kasvab”
***
Torma kultuurimaja ja raamatukogu ühisettevõtmisena sai teoks kohtumisõhtu kirjanik Raimond Kaugveriga. /…/ Kirjanik jutustas oma loomingulisest tegevusest. Saadi teada, kuidas ta kogub materjali romaaniks, näidendiks, proosapaladeks jne. /…/ R. Kaugver küsis õigustatult, miks me teistega suheldes jääme tihti hoolimatuks, külmaks, oleme teinekord lausa häbematud? Kui palju on elu ilusam, kui oleme heatahtlikud, sõbralikud, kui meis on huumorisoont, kui me suudame maandada töö- ja muid sisepingeid. /…/ Kirjanikule esitati hulgaliselt küsimusi.
VELLO VULPAK, “Külas oli kirjanik Raimond Kaugver”
***
Varane talvehommik. Maaliinibuss ruttab võppudes mööda jääkonarustega kaetud teed sihtkoha poole. Juht vaatab juba mitmendat korda käekella osutitele ja kirub vaikselt. Igapäevased sõitjad juba teavad, et buss hilineb taas.
Mullu esimesest detsembrist muudeti sõitjateveol kassadokumentide vormistamise korda. Nüüd peavad autobussijuhid igas peatuses, kus on pealetulijaid, kirjutama kassalehele viimase piletinumbri näidu. See toiming ja kehvad teeolud pikendavad teeloleku aega.
“Kuhu teile?” – “Jõgevale, kuhu ikka mujale.” Pealetulnu võtab põuekarmanist kortsulise kümnerublalise ja ulatab selle juhile. Viimane pomiseb ärritatult nina ette ja pärib: “Peenemat pole?” – “Ega ole jah,” kostab.
Juht peab nüüd vanas plekk-kompvekikarbis asuvast peenrahakuhjast välja noppima üheksa rubla ja kaheksakümmend viis kopikat. /…/ Minutiosuti aga jõudis selle vahel teha kolm ringi. Seejärel hakkas juht täiendama kassalehte…
Kõlisevat peenraha ei ole mugav kaasas kanda. Siiski peaks seda tegema, kui minnakse bussi peale. Säästaksime nii sõitjate kui ka bussijuhi aega ja närve.
Autobuss hilines taas, seekord paarkümmend minutit paljude tööleminejate aja kahjuks.
GUNNAR ISOTAMM, autotranspordi ühiskondlik kontrolör,
“Säästkem aega”
26. veebruar
Et tööviljakust tõsta ja meie majanduselu veelgi tugevamatele alustele viia, selleks on vaja senisest rangemat töö- ja tootmisdistsipliini igas asutuses ja ettevõttes. Seda mõtteavaldust oleme viimasel ajal kuulnud iga liiki massiteabest, igal koosolekul ja nõupidamisel. /…/ Uuesti on au sisse tõstetud mõnelgi pool unarusse jäänud tööle tuleku ja töölt mineku registreerimise raamatud. Arvestust peetakse mõnel pool range minutilise täpsusega. /…/ Kontroll tööaja üle on ülimalt vajalik asi, kuid kui seda ei suudeta tagada asutusesiseselt, siis selle kasutamise kontrollimine väljaspool töökohta vaevalt soovitud tulemusi annab /…/ Kõva sõna ja tüse rublagi ei ole ammugi ainukesed stiimulid, mis inimese tööle paneksid. /…/ Ajalehes Sovetskaja Kultura kirjutati eksperimendist, mis ühes tehases tehtud. Katsealusteks võeti kolm gruppi töölisi. Töö oli kõigil ühesugune, tingimused samad, vaid moraalsed stiimulid olid erinevad. Esimest gruppi aina hurjutati, teist gruppi kiideti iga väiksemagi õnnestumise eest ja kolmanda grupiga ei tegeldud üldse. /…/ Kui võtta kolmanda grupi töö viljakuse näitajaks 1, siis esimesel grupil oli see 1,12 ja teisel 0,88. Mis sellest järeldada? /…/
Kontroll tööle tuleku ja sealt mineku üle ei taga veel kontrolli töö intensiivsuse üle. Pole needki näited õhust võetud, et inimesed istuvad mõnikord laua taga, mantlidki seljas, oodates, millal kell kukub. Emotsionaalne laeng, selle saamine või vajakajäämine võib mõjutada väga tugevasti mitte ainult vaimse töö tegijaid, vaid ka füüsilisel tööl olijaid.
…
HILJE PUUSEPP, “Mis maksab hea sõna”
2. märts
2. märtsil kell 19 on Ugala rahvas külas Kaarepere sovhoostehnikumis Luual, kaasas laulukava „Laulan sõbraks öö ja päeva”. Kaheosalises kavas laulavad viimase poolteise aasta vältel kogu Eestimaal nii kontsertide kui ka raadio vahendusel tuntuks saanud Väino Uibo ja tema kümneaastane poeg Toomas. /…/ Laulutekstid pärinevad H. Runnelilt, A. Haavalt, M. Vallisoolt, H. Visnapuult ja K. Merilaasilt, ent ka soome rahvaluulest; viisid Väino Uibolt. Meeleolu loob etendusel ka Priit Pedajas, kes loeb E. A. Poe “Kaarnat” ja saadab end sealjuures orelil. /…/ Eriti hakkab kaasa helisema nende hing, kes ei ole veel kaotanud sidet maa ja loodusega. Igaüks leiab oma, pettuma ei pea keegi. /…/ Ugala mängukava on viimastel kuudel rikastunud mitme suure eduga mineva etendusega. Oktoobris lavastas Kaarin Raid külalisena Vanemuisest moldaavia kirjaniku I. Drutse näidendi “Maa ja päikese nimel”, novembris Lembit Peterson ameerika näitekirjaniku E. Albee “Kõik aias” (peaosas ENSV teeneline kunstnik Aarne Üksküla), jaanuaris Priit Pedajas iiri komöödia “Üle lääne Kangemees”.
…
TARMO KULMAR, Ugala kirjandusala juhataja, “Viljandi teater Vooremaal”
