17. november
…
Komsomolikomitee liikmekandidaatide nimekiri on jäänud pidama üheksanda numbri juurde. Kaks oleks veel vaja. Endla aitab. Tema on Saadjärve kolhoosi komsomolitöös kaasa löönud juba aastaid, tema tunneb inimesi ja teab, kes millekski võimeline on.
Sekretär Riina Pärn on oma praegust ametit pidanud alles kaheksa kuud. Ta on palgaline komsomolisekretär, üks neljast meie rajoonis.
…
„Apteeki tuli uus juhataja. Ülikoolist. Asjalik tüdruk,” teab Endla soovitada. Ja üheksandana pannaksegi kirja apteegi juhataja Maria Maripuu nimi. Veel soovitab Endla Ivar Feimani, tublit autojuhti. Üheskoos leitakse veel üks kandidaat: Anneli Trink, kes teenindusmajja Tabivere rahvale riideid selga õmblema tuli.
…
Komitee jagu kandidaate on olemas. Praktiliselt uus komitee.
…
Aruandeperioodi jooksul täienes Saadjärve kolhoosi komsomolipere 40 liikme võrra.
…
Selles, et söödad hoidlates, teravili ja kartul salves ja et lehmad piima annavad, on ka kommunistlikel noortel oma panus. Tublimatest nimetas sekretär kuivsilokombainereid Heino Neenot, Madis Kingumetsa, Aivar Kooli ja Lembit Horni, teraviljakombainereid Aarne Kooli, Andrus Pärlit ja Viljar Õispuud.
…
Ära märgiti nimepidi ka need, kes töödistsipliini enam kui üks kord rikkunud. Sekretär vaatas saalis otsivalt ringi: nimetatuid polnud ka koosolekul.
…
Pärast koosolekut istuti koos Tabivere tuulikus, mis kasutamiskõlblikuks muudeti just noorte algatusel.
…
Kohvilauas kerkis üles küsimus, keda panna välja kolhoosi ja kohaliku kooli ühisüritusel – tõrvikutega teatejooksul. Nimekiri edenes visalt. Ei näinudki, kes see naljahammas just oli, kes vahele torkas: „Toome linnast turu pealt kümne rubla eest!”
Ütleja pidi igatahes olema terava sotsiaalse närviga inimene, kes on tunnetanud ohtlikku tendentsi loota turuvarblastele.
Saadjärve kolhoosi komsomolitöö saab muidugi ka turuvarblasteta tehtud.
RIINA PAULUS, „Turuvarblasteta”
22. november
Tädi Asta, st Asta Paeveeri rahvaluuleringi tund pioneerimajas on lõppenud. Paar poissi-tüdrukut on veel juttu ajama jäänud. Eelmisel õhtul käidi marti jooksmas.
„Mina ei käinud,” teatab üks tüdrukutest. „Minu ema ütles, et see on kerjamine.”
„Kui te korralikult ette valmistate, laulda ja tantsida oskate, vanu mardipäevakombeid tunnete, siis ei ole see kerjamine,” seletab Asta-tädi. „Mul endal käisid niisugused mardisandid, kes ukse peal jalalt jalale tammusid ja midagi teha ega öelda ei osanud. Ma võtsin siis ise pilli kätte ja nii saime suure vaevaga ühe laulu ka ära lauldud.”
Tädi Asta oma rahvaluuleringiga on kõvasti selle eest väljas, et mardi- ja kadrisanditamine kerjamiseks ei muutuks, et lapsed teaksid, mis koht see ülepea on, kus nad elavad, mis tegusid Kalevipoeg siin rahvasuu järgi teinud, kuidas Jõgevast linn sai, missugused on siinsed vanimad majad ja asutused jne.
…
Traditsioonide kadumise oht – täpsemalt mure seltskonnalaulu käekäigu pärast – on sünnitanud teisegi ettevõtmise, mille üheks hingeks Asta Paeveer. Jutt on kultuurimaja juures tegutsevast lauluklubist.
„Gustav Ernesaks on kunagi öelnud umbes nii, et kui tema mõtleb meie laulupidude peale, siis ta võib julgelt öelda, et eesti rahvas on laulurahvas. Ja kui seltskonnas hakatakse „Õllepruulijat” laulma ja teiseks salmiks pole veel „Kalle-Kusta” viisi peale üle mindud, siis võib ka veel öelda, et laulurahvas. Aga igas seltskonnas selle arvamuse juurde kahjuks jääda ei saa.”
Asta Paeveer käis enne Tallinnas šnitti võtmas, kuidas üht lauluklubi luua ja kuidas seda koos hoida.
…
Asta Paeveer, kunagiste tööveteranide vabariiklike laulupäevade üldjuht ja Jõgeva tööveteranide segakoori „Tungal” dirigent, on nüüd ka ise tööveterani-ikka jõudnud. Mõni naisterahvas ehk pahandaks, kui seda nii kõvasti välja öeldakse. Asta Paeveer vaevalt. Tema on pensionipõlveks juba hoolsasti valmistunud: võttis koera, nagu paljud pensionärid seda üksinduse leevendamiseks on teinud. Esiotsa kannatab üksinduse all küll pigem koer, sest perenaist ootavad lapsed pioneerimajas, tööveteranid ja lauluklubilased, segakoorilauljad Vaimastveres jne. Ja muidugi teenindusvalitsuse meesansambel „Sõprus”.
…
„„Sõprus” on minu elutöö,” ütleb Asta Paeveer. „Ühes meie teleesinemises ütles Haany Rink väga ilusasti: mõnes kohas ei saada ansamblit kuidagi kokku; meie ei saa jälle enam laiaali mindud.”
Ju on siis seda, mis koos hoiab, nii palju.
RIINA PAULUS, „See, mis koos hoiab”
29. november 1983
Teame, et kooli minnakse seitsmeaastaselt, aga millises vanuses hakkab laps tööle?
…
Andestatagu mulle võrdlus, aga kui hobune teiseks eluaastaks vankri ees käima ja koormat vedama ei harju, siis viieselt ta enam ei hakka seda tegema.
Majanduslik mõtlemine kujuneb lapsel soodsamalt, kui ta pühendatakse perekonnas varakult majandusprobleemidesse.
Kui lapsel juba esimestest eluaastatest ei kujundata arusaamist, et võimalusi on vähem kui vajadusi ja uue asja taotlemisel ei sünni lapse peas küsimust, kas vajaminev on oluline või mitte, siis täisealiseks saades on tunduvalt keerulisem seda kujundada.
…
Kas ei peaks lapsed ise korras hoidma spordiplatse? Siis leitaks ehk ka lühem tee sinna kas jalgpalli mängima, jooksma või hüppama.
…
Hoopis hullem on lugu siis, kui töö käigus midagi juhtub. Millist kisa-kära siis tõstetakse! Aga tuletame jällegi meelde enda lapsepõlve. Kas saime esimese naela seina, ilma et haamer oleks näpu pihta löönud? Nii et ära hoia last haamrist eemal, vaid lase tal naelalöömine nii selgeks õppida, et ta enam näpu pihta ei löö. Nii on ka teiste töödega.
…
Sordiaretajana võin aga konverentsil öelda, et Jõgeva sordiaretusjaama teadlasteperel on XI viisaastaku I pool olnud paljuski rõõmustav. Nii oleme riiklikku sordikatsetusse üle andnud juba seitse uut, meil aretatud sorti.
See lühike kõnelus Jõgeva sordiaretusjaama direktori, Eesti NSV teenelise teadlase, EKP Jõgeva rajooniorganisatsiooni XV konverentsi delegaadi Hans Küütsiga toimus mõni päev tagasi.
ANTS PAJU, „Majanduslikult mõtlema”
