Enne Vooremaad tehti Punalippu

13. september 1983

Järgneb Aleksander Aruoja artikkel

Õpilaste arv kasvas. Hoogu said juba vana maja ajal alustatud ülekihelkonnalised lastepeod ja näitused. Sel ajal koondati ka Puurmani ümbruse koolid  Puurmani lossi. /…/ Edenes ka seltsielu. Sadukülas peeti pidusid uues koolimajas. Puurmani pargis korraldati mitu kihelkonna laulupidu. Laulukoorid olid Saduküla, Puurmani ja ka Jõune kooli juures. Pärast uue maja ehitamist asutasime Sadukülla ka pasunakoori. Nii orkestrit kui laulukoori juhatasin mina.

1941. aasta suvel tungis fašistlik Saksamaa kallale meie maale. Okupatsiooniaastad ei olnud kerged ka mulle. 1. setembril 1941 nabiti mind kinni ja saadeti Tartu koonduslaagrisse. Sealt vabanesin aasta lõpul, kuid 1942. aasta veebruaris vahistati mind uuesti ja saadeti jälle Tartu koonduslaagrisse.

Kui 1942. aasta lõpul uuesti vabanesin, siis ma enam Jõgeva kanti tagasi ei läinud, asusin tööle Luunja mõisa kantseleisse.

1945. aasta kevadel tehti mulle ettepanek asuda avatava Saadjärve lastekodu direktoriks.

1971. aasta suvel kutsuti mind Saduküla kooli 100. aastapäeva peole. Oli meeldiv, et minu tööd polnud unustatud.

ALEKSANDER ARUOJA, “Vana koolimehe mälestusi”

(rubriik Koduradadel)

Järjekordsel poliitpäeval oli Jõgeva metsamajandi rahval külas Eesti NSV metsamajanduse ja looduskaitse minister Heino Teder. Ta tutvus lähemalt Adavere, Aidu, Kursi, Laiuse, Torma ja Vaimastvere metskonna rahva ettevõtmistega.

“Tänaseid toimetusi ära viska homse varna” – need sõnad on raiutud kivisse. Kivi ümber õitsevad aga roosid.  Kivi on omapärane mälestusmärk Ferdinand Laaserile, mehele, kes pani aluse Kurista roosiaiale ja selle ka välja kujundas.

„Kui inimene on erksa meelega, siis ta märkab ja mõistab enda ümber toimuvat sügavamalt. /…/ Hea meel on tõdeda, et Jõgeva metsamajandi rahvas on viimasel kahel aastal noore direktori Priit Saksingu juhtimisel hakanud hoogsalt elama. Suur töö on ära tehtud metskondades inimeste töö- ja olmetingimuste parandamisel,” ütles minister.

ANTS PAJU

***

Minu telefoniküsimusele, kuidas hakkab välja nägema kommunistlike noorte ja noorte laupäevak Jõgeva keskkoolis, vastas kooli direktori asetäitja kooli- ja klassivälise töö alal Ilme Kraaner: “Meie laupäevak juba käib. Nii suure hulga õpilaste tööd ühel päeva organiseerida lihtsalt ei ole võimalik. Päris laupäevakuks – 24. septembriks – on majandeid abistamas käinud kõik klassid neljandast üheteistkümnendani. Komsomoliklasside poolt välja teenitud rahast kanname 250 rubla rahufondi. Käib ka ravimtaimede varumine. Kokku on koolil tarvis apteegile üle anda 250 kilo ravimtaimi. Kooliümbruses on igal klassil oma objekt, mis kevaditi ja sügiseti üle käiakse. Ainult et lehti riisuda on praegu veel vara, see töö tuleks pärast niikuinii üle teha.

Koolimaja ette tahaksime istutada heki või üksikuid põõsaid. Muidu on ümbrus hirmus lage. Suuri puid istutada ei saa, maa-alune on tihedalt kõikvõimalikke trasse täis.”

….

Mis muud, kui head laupäevaku jätku Jõgeva keskkooli noortele!

RIINA PAULUS, „Head laupäevaku jätku!”

24. september

“Aastad ei ole vennad,” ütleb rahvatarkus. Kehtinud on see ikka saagi kohta, mida põld ja ilm lasevad saada. Tänavu oli hea kurgi-, tomati- ja õuna-aasta. Kui neid aga liialt kätte tuleb, on teistpidi häda käes.  Pole, kuhu panna.

Varumispunktid ei jõudnud Jõgeva rajoonis küll kaugeltki kõiki aiasaadusi  vastu võtta ja selle kohta võis omajagu nurinat kuulda nende suust, kellel oma tünnid ja purgid täis ning ülejääki kuskile panna ei olnud.

Mida ja kui palju varumiskontor aiapidajatelt vastu võttis, seda kuulsime varumiskontori juhatajalt, teeneliselt kaubandustöötajalt Olav Utilt.

“Heal saagiaastal on pakkumine kahe-kolmekordselt suurem, kui on hoiuruume, ja mis veel halvem, kui on üldse realiseerimise kohti. Ainsad, mille nõudmine alati pakkumise ületab, on kultuurmarjad. Nende plaan oli 185 tonni, sellest täitsime 96 tonni. Üks peapõhjusi, miks marju tuua ei taheta, on muidugi madalad kokkuostuhinnad.

Kurgi varumise plaan oli tänavu 110 tonni, varusime 387 tonni, tomatit tuli plaani järgi vastu võtta 10 tonni, võtsime 22 tonni.

Ka kartuli varumine on käsil. Selles on aga seisak raudteevagunite puudumise tõttu. Kõik vastuvõtupunktid on kartulit täis. See tuleb viia Moskvasse, kuid vaguneid pole seni saadetud ja kartul ootab.”

Mida siis ikkagi ülejäänud aiasaadustega teha, mis ei mahu kasvataja enda aita ega ka varumiskontori omadesse, see küsimus jääb ka tulevaks aastaks kummitama.

HILJE PUUSEPP, “Kas hea saagiaasta on halb?”

27. september

Jõgeva kesklinnas raamatukaupluse ukse peal seisab juunikuu keskpaigast  silt: “Remont. Kauplus üle viidud Jaama tn 5”. Küllap huvitab nii mõndagi möödujat, kaua see silt seal veel seisab.

Jaama 5 asus vanasti passilaud. Sinna kolides oli kaupluse rahvas päris mures: kuidas seal, käidavamatest teedest kõrval ja kitsastes ruumides pealegi, plaani täitma hakatakse.

“Ega muud, kui paneme kauba käru peale ja läheme linna peale müüma,” arvati isegi.

Suvel oli Jaama tänavas päris kena olla: rohelist ümberringi palju.  Suuremat defitsiiti, nagu paberkäterätikuid, võis müüa otse   trepi pealt, värskes õhus.

Aga raamatukaupluse juhataja Mari Pungas muutus aegapidi üha murelikumaks: remondi- ja ehitusjaoskonnast polnud käidud veel võtitki küsimas, kuigi enne olnud väljakolimisega hirmus kiire. Võtme järele tuldi siis, kui kolimisest oli möödas kuu ja nädal. Ja siis läks töö ka tasapisi käima.

Kõigepealt tehti uued ahjud. See oligi kõige hädalisem töö.

Ülemöödunud nädalal käisime koos juhatajaga remonditavaid kaupluseruume kaemas. Ahjud ja laed olid korras, põrandad paigatud. /…/ Paigas olid ka mõned riiulid. Ülejäänute küljed seisid seina ääres hunnikus. Põikilaudu polevat, teadis juhataja rääkida. Kuigi puidulimiiti olevat täitevkomitee remondiks eraldanud piisavalt. Aga puit on puit ja laud on laud. Mida pole, seda pole.

Juhataja kabinetis seisid tapeedirullid seina ääres maas.  Seinapanekut takistas liimipuudus.

Remondi- ja ehitusjaoskonna töödejuhataja oli samal ajal väga optimistlikult meelestatud.  Hetkel ei pidavat raamatukaupluse peal küll ühtegi meest olema, aga tehagi olevat vähe jäänud: tapeet saab seina poole päevaga, riiulite tegija tulevat tuleval nädalal puhkuselt tagasi. Selles, et remont 1. oktoobriks lõpetaud on, ei olnud tal igatahes mingit kahtlust.

Möödunud reedel käisime taas koos juhatajaga raamatukaupluses.

Põrandad olid veel linoleumiga katmata, tapeet ikka rullides, aknaääred värvimata. Ja müügisaali riiulid, mida just vähe ei ole, üle lakkimata. Viimased tuleb enne veel värvipritsmetest puhastada.

Ent kõik selgub 1. oktoobril. Loodame, et raamatukaupluse remondi loole ometigi habet ette ei kasva.

RIINA PAULUS, “Kas seekord habemeta?”

blog comments powered by Disqus