Nagu see lõik Oskar Lutsu “Kevadestki? näitab, pole Eestimaa kodudes jõulusid just alati kuuse tuppa toomisega tähistatud. Kuuse toomise ja ehtimise komme tuli esmalt mõisatesse ja linnakodudesse ning alles sealt levis taludesse, kus varemalt jõuludeks ikka kas heinu või õlgi tuppa toodi, et lapsed ja täiskasvanudki siis nende sees möllata saaksid. Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi tänavune jõuluprogramm viibki lapsed tagasi õle-jõulude aega. Teisipäeval olid programmist osa saamas Tallinna Saksa Gümnaasiumi IIa klassi lapsed koos õpetaja Külli Arandiga.
Nojah, tegelikult on see, millega Palamuse muuseumi ärklisaali põrand kaetud, ikkagi hein. Jõukamates taludes, nagu märgib muuseumipedagoog Aili Kalavus, toodudki jõuluks tuppa heinad, nääriks õled ja kolmekuningapäevaks hernevarred. Kõigepealt teevad lapsed tutvust Tahma-Toomaga, keda külas üksteisele ukse taha sokutati. Ja kellest kiiresti vabaneda tuli ? seda omakorda kellegi teise ukse taha viies.
“Tehke koolis ka Tahma-Toomas valmis ja sokutage naaberklassi või veel parem ? õpetajate toa ? ukse taha ja vaadake, mis juhtuma hakkab,? soovitab muuseumipedagoog.
Kui Tahma-Toomas oli lihtsalt õlest või muust käepärasest meisterdatud nukk, siis jõulusokk ja jõuluhani olid ümberriietatud inimesed. Jõulusoku maski ette pannud ja kasuka selga tõmmanud Eliis puksib kõiki klassikaaslasi sarvedega ja vihub sokusaba ehk väikese luuaga: siis on kõigil uuel aastal ka õnne. Jõuluhaneks kehastunud Getter kontrollib klassikaaslaste teadmisi. Rehkendusülesannete lahendamiseks antakse lastele kätte arvelaud. Oskavad kasutada küll, nagu selgub.
Kingsepal silm peast
Kingsepal silma välja torkamise mängu saavad proovida kõik, looga alt läbi pugemist (nii, et ise hoiad looka püsti ja tagumik maad ei puuduta!) ja vägikaika vedamist samuti.
“Õpetaja, õpetaja, ma võitsin seitse korda!? kilkab üks (naissoost!) vägikaikavedaja õhinal.
Kuna kukke, keda tüdrukute eest teri nokkima panna, pole käepärast, ennustatakse seda, kes tuleval aastal mehele saab, saapaviskega üle õla. Et võrdõiguslikkus valitseks, ennustatakse pärast ka seda, kes poistest naise võtab. Kaks poissi jäävad saapa kättesaamise nimel tükiks ajaks põrandale maadlema.
“Te peate ju naist võtma hakkama, mis te seda saabast enam kallistate!? torkab muuseumipedagoog muiates ja soovitab kõigil siiski esialgu koolis edasi käia, mitte mehele minema või naist võtma hakata.
Kui heinatolm on juba ärklisaali aampalkideni tõusnud ja lapsed kogu pika bussisõidu jooksul kogunenud rahutuse välja elada saanud, minnakse alla klassituppa Ingrid Juuse juhendamisel ehtesavist meeneid valmistama ja Aili Kalavuse juhatusel vanaaja koolitundi pidama.
Lusti ja teadmisi korragaÕpetaja Külli Arand kiidab, et siin, Palamuse muuseumis tunnevad lapsed end hästi, sest muuseumitöötajatel on nende jaoks piisavalt aega.
?Kommertslikesse jõulumaadesse suhtun ma teatud eelarvamusega just sellepärast, et seal tegeldakse tavaliselt mitme grupiga korraga ja lõpuks jääb tunne, nagu poleks sa seal üldse teretulnud,? ütles Külli Arand. ?Teine tähtis moment on see, et siin saavad lapsed mitte lihtsalt lõbutseda, vaid ka millegi võrra targemaks.?
Põltsamaalt pärit Külli Arandile on Palamuse juba lapsepõlvest tuttav paik ja ka õpilastega on ta siin korduvalt käinud. Tavaliselt küll neljanda klassiga, kes ?Kevadet? juba lugenud. Teise klassi lapsed vaatasid aga enne Palamusele tulekut ?Kevade? filmi. Tänu sellele, et nad sel sügisel saksa keelt õppima hakkasid, said nad mõnest filmis kuuldud saksakeelsest lausest juba arugi. Ning võisid oma Saksamaalt pärit saksa keele õpetajale rääkida, et kunagi on Eestimaal saksa poiste jaoks eraldi koolid olnud.
?Laste jaoks oli siin, Palamusel üllatuseks juba poiste magamistubagi: mõelda vaid ? ainult voodid tihedalt üksteise kõrval ja ei mingit arvutit ega Playstation?it!? ütles Külli Arand muiates. ?Ega jõuluvanadki tookord raskete kingikottidega ringi käinud. Tõsi, meil endal on kingikott täna küll kaasas.?
Jõulutunne, mille lapsed lumepõuale vaatamata Palamuselt kaasa said, oli aga ehk suuremgi väärtus kui kingitused.
RIINA MÄGI
