Kaitseala praeguses keskuses Toomal on teadust tehtud juba peaaegu terve sajand: 1910. aastal asutas Balti Sooparanduse Selts siia sookatsejaama, mille ülesandeks oli aidata põllumeestel soode arvelt põllu-, karja- ja heinamaid juurde saada.
“On omamoodi paradoksaalne, et soode kuivendamise ja kultuuristamisega tegelevast keskusest on nüüd saanud soode kaitsmise keskus,” ütles metsateadlane ja kunagine looduskaitseametnik Endel Koljat.
Tema sõnul oli vastuseisu Endla looduskaitseala sünnile nii süsteemi, st metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi sees kui sellest väljaspool. Süsteemisiseste vastaste argument oli, et mis neist uutest kaitsealadest juurde teha, kui olemasolevategi materiaalne baas on välja arendamata ja kaitse korraldamata. Süsteemivälistest vastastest olid ühed vintskemad vennad Koeru valla jahimehed, kes leidsid, et kaitseala moodustamine ahendab nende tegevusvälja ega luba neil edaspidi näiteks koduloomi ründavaid hunte küttida.
“Püüdsime neile selgeks teha, et paari hundi pärast ei saa üht Eestimaa looduspärli kaitse alla võtmata jätta,” ütles Endel Koljat, ” ?aga meid peaaegu et vilistati välja.”
Jõgeva contra Paide
Kunagine Jõgeva metsamajandi direktor Priit Saksing tuletas jälle meelde seda, kuidas Jõgeva ja Paide rajoon omavahel kaitseala keskuse endale saamise pärast rebisid ning kuidas tal omaaegse Jõgeva näidissovhoosi direktorit Mart Uudlat “masseerida” tuli, et kaitseala moodustamiseks vajalikud maad ja hooned kätte saada.
“Paide mehed tahtsid, et looduskaitseala keskus tuleks nende maile Norra mõisasse,” meenutas Priit Saksing. “Aga vennad ilmselt alahindasid meie meeskonda ja meie toetajaid Tallinnas ning keskus sai ikkagi Toomale.”
Mart Uudla olnud ka algul kõva kui kivi ega tahtnud ainsatki hoonet ega meetritki maad anda. Lõpuks asjad siiski lahenesid. Muu hulgas tänu sellele, et Saksing vastutasuks Kuristale metsamajandi maadele Jõgeva näidissovhoosi töötajate elamuid lubas ehitada.
Nii kentsakas kui see ka ei tundu, olid Endla looduskaitseala loomise ettevalmistustööd ka KGB huviorbiidis. Sellest oli lõbusaid lugusid rääkida Tartu Ülikooli Botaanika ja Ökoloogia Instituudi korralisel professoril Jaanus Paalil, kes omal ajal KGBga pahuksisse oli sattunud ning kelle omaaegne metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi looduskaitse valitsuse juhataja Heino Luik Tooma Soojaama juhatajaks sokutas ? just selle tagamõttega, et ta põhitöö kõrvalt Endla looduskaitseala loomist ette valmistaks.
“Kuna soojaam polnud vahepeal peremehekätt tunda saanud, tuli mul alustada lagunenud majade kordategemisest ja rappa laudteede ehitamisest,” meenutas Jaanus Paal. “Selleks oli aga inimesi vaja. Kuna kohalikud 70-rublase kuupalgaga töökohtadele tormi ei jooksnud, siis lasksin oma tutvusringkonnas jutu lahti, et kõik, kellel vaikset äraolemise kohta tarvis, võivad Toomale tulla. Tulid paraku põhiliselt samasugused KGB huviorbiidis olevad noored mehed nagu ma ise ning selge see, et kohalik julgeolekuülemus meil kogu aeg silma peal hoidis.”
Krooniks oli see, kui üks Paali alluvatest, kunstikalduvustega boheemlane Madis Idarand Läände põgenes ning Ameerika Häälele antud intervjuus väitis, et Endlas omandatud soos liikumise oskus võimaldas tal edukalt NSV Liidu-Soome piiri ületada.
“Pärast seda hakkas KGB meid suisa piiriületajate väljaõppelaagriks pidama,” naeris Paal.
Fosforiidilahingu eelpost
Keskkonnaminister Villu Reiljani sõnul oli Jaanus Paal see, kes tõlkis Endla väärtused teaduskeelde, aidates nii koos mitme teise teadlase ja looduskaitsetegelasega kaitseala loomise vajadust põhjendada. Paal oli ka see, kes kaitseala esimesele direktorile Ärni Kuusikule (Paali ennast ei juletud KGB-jamade pärast tollal veel direktoriks panna) kaitseala piirid, olulisemad objektid, väärtuslikumate liikide kasvukohad jms kätte näitas.
Ants Paju, kunagine ajakirja Eesti Loodus peatoimetaja tuletas aga meelde Endla seost fosforiidisõjaga: Pandivere kõrgustiku jalamile loodav kaitseala pidi aitama seda sõda võita. Juhul, kui see ei õnnestu, pidi Endlast saama aga labor, kus uuritakse, missugust mõju avaldab fosforiidi kaevandamine keskkonnale.
Fosforiidisõda võideti ja paljudele algusaastate raskustele võidi 20. sünnipäeva peol juba läbi huumoriprisma vaadata, sest praegu on Endla Looduskaitseala hästi toimiv, kogenud töötajate, korras õpperadade, tasemel ekspositsiooniga ning heade teadustöö tegemise võimalustega loodusharidus- ja teaduskeskus. sünnipäevapeo eelõhtul, 22. septembril võttis vabariigi valitsus vastu Endla looduskaitseala uue kaitse-eeskirja, mis muu hulgas sätestab kaitseala pindala suurenemise 8162 hektarilt 10 110 hektarile.
“Kui senini olime eelkõige soode ja allikate kaitseala, siis nüüd, pärast laienemist võiksime end pigem metsakaitsealaks nimetada: lisandunud Natura-alad on põhiliselt väärtuslikud metsaalad või metsise mängualad,” ütles kaitseala seirespetsialist Kai Kimmel.
Rahvusvahelise tähtsusega märgala ehk nn Ramsari alana on Endla looduskaitsealal looduspärandi hoidmise kohustus mitte ainult Eesti ega Euroopa, vaid kogu maailma ees. Eri maade teadlaste jaoks muudab Endla väärtuslikuks aga see, et tänu pikale teadustraditsioonile on siin võimalik kasutada ajas pikalt tagasi ulatuvat andmejada.
“Endla älveste-laugaste vahel liikudes tekib päris müstiline tunne, kui tead, et sealsamas mõtlesid kord oma tähtsaid mõtteid kuulsad sooteadlased Paul William Thomson, Viktor Masing ja teised,” ütles Tallinna Ülikooli Ökoloogiainstituudi vanemteadur Edgar Karofeld.
RIINA MÄGI
