Enamik 55 kutsutust võtsid kutse ka rõõmuga vastu ning kokku saades kõlas nii mõnegi mehe suust võllanalja maiguga tervitus: “No tere, punaparunid!”
Tõepoolest: just neid mehi, kes eile Kuremaal koos olid, on viimasel ajal sellise tiitliga “austama” hakatud, mistõttu kokkutuleku ümber kippus avalikkuses teatud kõmugi tekkima ? justkui mingi poolsalajase ürituse ümber.
“See on nüüd nii, nagu metsavendade kokkutulek nõukogude ajal,” märkis kunagine Kaarepere Metsakatsejaama direktor Kaupo Ilmet tabavalt.
“Näe, oleks pidanud majandi vana punalipu ka õlale võtma: see on mul kodus relvakapis alles, nagu majandi pitsatki,” viskas nalja kunagine Saduküla sovhoosi direktor Mart Tooming.
Nii tema kui paljud teised väitsid, et neil ükstapuha, kuidas neid nüüd tagantjärele nimetatakse. Pigem teeb põllumeestele ? nii neile, kes praegugi sel alal tegevad, kui ka neile, kes pensionäridena kõrvaltvaatajad ? meele mõruks see, kuidas põllumajandusse ja maaellu sageli suhtutakse.
“Niipea kui raadio lahti teed, nii kuuled jälle Ignar Fjuki või mõne teise suust, kui hirmus see on, et põllumeestele toetusi makstakse. Hirm selle ees, et me äkki liiga rikkaks läheme, on ikka väga suur,” ütles Mart Tooming, kes praegu juhib osaühingut Härjanurme Mõis.
Trellid silme ees
Paljud kokkutulnud mäletasid veel neidki aegu, kui Eesti põllumajandus kolhoosi-sovhoosiaegade alguse madalseisust ülegi polnud saanud.
“Alguses oli ikka väga raske,” tõdes näiteks 1962. aastal Torma sovhoosi direktori ametisse asunud Leonhard Vaaks. “Aga kui 1976. aastal ära Harjumaale Sommerlingi-nimelisse sovhoosi ära minema hakkasin, võttis äraminek silma märjaks.”
Kõige suuremate kriisihetkedena meenutas Vaaks seda, kui majandi piimakari nakkuse sai ja pooled loomad ära hävitada tuli, ning seda, kui rajooni rahandusosakonna juhataja uue sigala ehitamise rahalise külje tõsise uurimise alla võttis ning avastas, et selle käigus olid ära kasutatud ka mõned eeskirjade järgi kapitaalremondiks ette nähtud summad.
“Trellidega küll veel ei ähvardatud, aga seis oli üpris täbar. Ent nagu mitmel muulgi puhul, kui paragrahvinärijatest ametnikud pitsitama kippusid, tuli appi tollane põllumajandusminister, hiljuti manalateele läinud Harald Männik. Ta küsis minu käest: “Seltsimees Vaaks, kas sigala sai valmis ehitatud?” Kui ma jaatavalt vastasin, pöördus ta rahandusosakonna juhataja poole ja ütles: “Mis te siin siis enam uurite, võtke küsimus päevakorrast maha!”,” meenutas Vaaks.
Samasuguseid ja veel karmimaid lugusid olnuks selles seltskonnas rääkida igaühel. Ning igaüks neist oli omal nahal tundnud, kui lai oli nõukogude-aegse majandijuhi vastutus piirkonna elu edenemise eest: külanõukogu kontor oli ju tollal rohkem sündide-surmade registreerimise paik.
Mõisate põletamine
Üksnes mälestuste heietamiseks eilne kokkusaamine siiski ei kujunenud. Pärast maavanema, põllumajandusminister Ester Tuiksoo, keskkonnaminister Villu Reiljani, vallavanem Saima Kalevi, endise maavanema Priit Saksingu ning ettevõtjate Toomas Rüütmanni ja Jüri Krafti tervituskõnesid kuulati nimelt ära Jõgeva Sordiaretuse Instituudi asedirektori asjalik ja diagrammidega illustreeritud ettekanne viimase kuraditosina aasta suundumustest Eesti põllumajanduses. Hiljem, kui kogu seltskond oli Kuremaa lossi pidulikust peegelsaalist Kuremaa tervisekeskuse natuke vabamasse õhustikku kolinud, kuulati ära ka kunagise rajooni põllumajandusvalitsuse (hilisema agrotööstuskoondise) kauaaegse asejuhi ning praeguse põllumajanduskonsulendi Kalju Jalakase nägemus viimasest 55 aastast Eesti põllumajanduses.
Jalakase sõnul võib selle aja laias laastus kolmeks perioodiks jagada. Esimene, küüditamise ja kolhooside moodustamisega alanud periood kestis 1960. aastate keskpaiga või lõpuni. Sel ajal juhtisid majandeid sageli tavalised maamehed või põllumajandusest üldse mitte midagi teadvad linnamehed, majandid olid vaesed ja tasu maksti inimestele normipäevade alusel, mis tähendas seda, et töötati sisuliselt tasuta. Kuuekümnendate keskpaigast-seitsmekümnendate algusest hakkas põllumajandus madalseisust välja tulema ja Jalakase arvates oli selle üheks põhjuseks asjaolu, et majandijuhtideks hakkasid tulema väljaõppinud ja asjalikud eesti mehed.
“Kui need, keda nüüd punaparuniteks sõimatakse, poleks tollal majandite etteotsa asunud, oleks maaelu veel teist kakskümmend aastat kiratsenud ja rahvas poolnäljas olnud ? nagu see Venemaal juhtus,” ütles Kalju Jalakas.
1990. aastate algul alanud reformide ajastut võrdles Jalakas ei millegi muu kui mõisate põletamisega 1905. aastal, ainult et nüüd ei hävitatud mitte mõisnike, vaid kogu maarahva vara. Pikaldane ja vaevaline turumajandusele ülemineku periood on peletanud selle ala juurest eemale esialgu hurraaga maale talu pidama tormanud ja jätnud enamasti alles vaid tõsised tegijad.
“Juhtivtöötajate arv on põllumajanduses nõukogude-aegsega võrreldes kaduvväikseks kahanenud. Ja kui omal ajal oli 4000 kg piima lehma kohta aastas kõva sõna, siis nüüd annavad Torma POÜ lehmad sama koguse juba vaat et poole aastaga kätte,” tunnustas Jalakas praegusi põllumajandustootjaid.
Tegelikult oli eilsel kokkusaamisel veel üks eesmärk. Põllumajandusministeeriumi eestvedamisel on nimelt koostamisel neljaköiteline koguteos “Eesti põllumajandus XX sajandil”. Selle neljas köide kujutab endast Eesti põllumajanduse biograafilist leksikoni, millesse on vaja ka umbes kolme ja poole saja Jõgevamaa põllumehe ja põllumajandust teenindanud inimese andmeid. Kuremaal koos olnud saidki kaasa vastavad ankeedid.
“Jõgevamaa on alati olnud põllumajanduspiirkond. Nii et just teie olete need, kes on Jõgevamaa üles ehitanud,” ütles endiste majandijuhtide teeneid tunnustades maavanem Aivar Kokk.
RIINA MÄGI
