New Yorgi Pauluse koguduse esimehena ja Eesti Abistamise Komitee eestseisjana oli Endel Reinpõld ka hiljuti loodud Herbert Kuurme nimelise mälestusfondi mõtte esimene elluviija. Kõikvõimalikes eestlaste ühendustes ja organisatsioonides on ta olnud võtmeisik ja energiline asjaajaja kogu väljaspool kodumaad elatud aja jooksul. Olgu see siis Eesti Rahvuskomitee, haridusselts, skaudiorganisatsioonid, meeskoor, tantsurühm, Eesti Arhiiv vms. Enamikuga neist on ta seotud veel praegugi. Võõrsil eestlastega ühenduses olemine ja eesti asja ajamine on ühtlasi justkui alati asendanud kaotatud kodupinda.
Juubel koos Põltsamaa linnaga
Eesti taasiseseisvumisest peale on Endel Reinpõld igal aastal korra või paar ikka lennureisi Ameerikast Põltsamaale ette võtnud. Tänavu mahtusid Põltsamaal viibitud aja sisse ka linna juubelipidustused ja Herbert Kuurme mälestusfondi loomine ning peale kõige Endli enda 80. sünnipäev 4. juulil. Nii võib ta enda vanust mõõta sama ajaga, mil Põltsamaa on olnud linnaõigustes. Ameerika Ühendriikides lastakse aga Endli sünnipäeval kogunisti igal aastal üle kogu maa rakette ja peetakse suurt pidu, tähistamaks ühendriikide iseseisvuspäeva. “Ameerika on minust täpselt sada viiskümmend aastat vanem,” ütleb Endel, kes loomult tagasihoidliku inimesena pole iseenda sünnipäevi õieti kunagi pidada tahtnud. Tänavune juubel sai siiski kodumaal sugulaste ja sõprade seltsis ära tähistatud.
“Põltsamaa on väga palju muutunud,” leiab Endel ning on suures vaimustuses Roosisaarest ja paljudest teistest ilusatest kohtadest linnas. Juba siis, kui tal 1972. aastal esimest korda pärast pikki aastaid läbi suurte raskuste korraks siia tulla õnnestus, oli tal linna olnud päris raske ära tunda. “Mõtlesin, et kuhu ma küll sattunud olen. Sellest ajast, kui ma ära läksin, olid ju mällu jäänud mitmed varemed,” meenutab Endel. Oli suur ime, et ta üldse tookord Eestisse ja veel Põltsamaale pääses. Ju otsustati mehele, kes tahtis oma haiget ema näha, lõpuks halastada. Ema sai arsti käest ka tõendi, et ta Tallinna võimeline minema pole ja nii lubatigi pojal Põltsamaale sõita, koos giidi ja autojuhiga muidugi, hommikul toodi ja õhtul viidi tagasi Tallinna, tollal värskelt valmis saanud Viru hotelli.
Pikale teekonnale
“Ma ei oska ju ujudagi,” oli Endel mõelnud, kui esimest korda elus laevaga merele sattus. Ei olnud ju sellist aega, millal oleks võinud ujuma õppida. Nooruseaegagi õieti polnud. Seitsmeaastaselt karja, suuremaks sirgudes talutööle. “Põllutöö mulle ei meeldinud. Juba sellepärast, et nägin, kuidas isa oli talutööga oma tervise ära tapnud. Tagantjärele ei oska ma öelda, mis või kes minust Eestisse jäämisel oleks saanud. Võib-olla oleksin ehk poodi müüjaks läinud,” arvab Endel.
Kodumaalt lahkudes jäi kauaks Endli silme ette just kirikuõpetaja Herbert Kuurme nägu, kui ta poisse sõjaväkke saatmas ja õnnistamas käis. “Kas sina ka siis lähed,” oli kirikuõpetaja Endlit nähes öelnud. “Ma olin ju lühikest kasvu, kõigest 1.68, selliseid tookord sõjaväkke ei võetudki,” teab Endel. Oli 1944. aasta 13. august. Just samal kevadel oli Endel õpetaja Kuurme juures leeris olnud.
Pärast väljaõpet Paldiskis läks sõit Saksamaale. Jaanuaris 1945 tuli minna rindele. Rindeloleku aeg siiski eriti pikaks ei kujunenud. Kätte haavata saamine annab tänagi osalt tunda. Sellegipoolest üritati meest veel rindele saata. Pärast mitut haiglakuud järgnes viisteist kuud sõjavangina. Saksamaal sai lõpetatud ka keskkool. Pärast mitmeid keerdkäike jõudis Endel teiste seas 1949. aasta juulis Ameerika mandrile, kus esialgu sai viieks kuuks tallu põllutööle. Imekombel õnnestus pääseda Korea sõtta minekust. Seejärel oli võimalus minna tööle toiduaineteärisse. Siis aga viis elu ja saatus Clevelandi. Noor mees asus töötama Fordi vabrikus mootoriblokkide valmistamise osakonnas, õhtuti aga käis büroomasinate kursustel. Hiljem, kui sõbrad idarannikult teda New Yorki kutsusid, hakkas ta seal pankades tööd otsima. See tundus aga olevat esialgu üpris keeruline. “Igal pool öeldi, et on vaja inimest, kellel on praktikat. Mul polnud seda praktikat kusagilt võtta. Ütlesin, et võtke tööle, ainult nii saangi praktikat,” räägib Endel, kes lõpuks oma tahtmise siiski sai. Pangahoones, kus ta tööle asus, olid kõik kakskümmend neli korrust maast laeni kompuutreid täis. “Nad olid minuga väga rahul. Töötasin seal kakskümmend kaheksa aastat kuni pensionini välja.”
Otsis alati eestlased üles
Pärast enam kui kuutkümmet aastat väljaspool kodumaal elamist pole Endli eesti keelel võõrast aktsenti, kuigi hilisemal ajal mitmelgi raja taha õnne otsima läinul on see mõne aastagagi kerge tekkima. Endel ise seda eriliseks imeks ei pea. Ta tunnistab, et on püüdnud ikka igal pool, kuhu elu teda viinud, kõigepealt eestlased üles otsida. “Ühtegi sugulast ju väljaspool Eestit ei olnud, eks sellepärast olingi alati seal, kus kaasmaalasi leidus. See asendas mingil moel pere ja kodu puudumist. Lõin igas asjas kaasa, kus vähegi võimalik,” räägib Endel.
Clevelandis valiti Endel kiriku sekretäriks, eesti seltsi kirjutajaks jne. Muidugi läks ta ka laulukoori, tantsurühma ja näiteringi. Eriti on talle meelde jäänud peaosa täitmine “Patuoinas”, kui arvustuses kirjutati, et nii head patuoinast pole varem nähtudki. Skaudiüksuse juhina käis Endel aga skautidega laagrites üle terve maailma. Skauditegevus viis Endli kokku ka oma tulevase naisega, kelle pere oli sõjakeeris ära lahutanud. “Abikaasa ei ole mul eestlane, ta on saarlane, Saaremaalt Laimjalast pärit,” armastab Endel ikka täpsustada. “Võtsin ikkagi noorelt naise, olin siis kõigest 46-aastane, arvestades seda, et mu isa oli emaga abielludes 48-aastane.” Abielludes sai Endel endale ka 10-aastase kasupoja ja 8-aastase kasutütre, kellest ta suurt ja siirast rõõmu on tundnud. Nüüd juba keskeale lähenevad lapsed ongi põhjuseks, et Endel ja ta abikaasa pole päriselt Eestisse kolinud, sest laste elujärg ja sõbrad on ju ikkagi Ameerikas. Ühte teab aga Endel kindlalt, et kui tuleb aeg, tahab ta Põltsamaa kalmistu mullas puhata.
VAIKE KÄOSAAR
