Kõigepealt peaks esitama vist küsimuse, miks iiri autorite näidendid nii eesti kui ka muu ilma teatripublikule nii hästi peale lähevad. Eesti teatris on, kui esimesi meeldetulevaid nimetada, ilma teinud Brian Frieli ja Martin McDonaghi tükid ja ka ?Kassirabal?? autor Marina Carr on iirlanna. On?s iiri näitekirjanikel õnnestunud ühte teatriteksti mahutada suurem tükk elust kui tervikust kõigis selle avaldumisvormides ? headuses ja kurjuses, õnnes ja õnnetuses, tarkuses ja rumaluses, määramatuses ja ettemääratuses, koomilises ja traagilises? Kusjuures nii, et elu eri küljed on tasakaalus. Ja nii, et näitlejad ei pea mängima skeeme, vaid elusaid inimesi.
?Kassirabal?? peategelane Hester Swane ongi väga elus inimene, keda Jõgeva Linna Teatri lavastuses mängib väga elusal viisil Ülle Lichtfeldt. Tundub, nagu polnuks üksnes produtsent Janek Varblasel ja lavastaja Ain Saviaugul näidendi teksti esmakordselt lugedes, vaid ka Marina Carril seda kirjutades just Lichtfeldt silme ees seisnud.
Kogu ülejäänud seltskond ei jää aga statistideks, vaid on nii kõik koos kui ka igaüks eraldi talle võrdväärseks partneriks. Kui teenekate proffide Ines Aru ja Luule Komissarovi, noore Rakvere Teatri näitleja Erni Kase ja kogenud harrastusteatrikalade Urve Kase, Heini Reimani, Janek Varblase ja Tiit Alte puhul oli see pigem loomulik kui üllatav, siis Jõgeva Ühisgümnaasiumi näiteringi noored Maria Orb ja Kristjan Vahtla ning kaheksa-aastane Tallinna tüdruk Anne-Mary Läll hüppasid küll kõrgelt üle publiku ootustes seatud lati.
Stseen, milles Hesteri venna Josephi vaimu kehastav Kristjan kujuteldaval järvel sõuab ja õega teispoolsusest dialoogi peab, on minu meelest üks selle lavastuse sugestiivsemaid ja meeldejäävamaid stseene üldse. Traagilises lõpustseenis ei jää aga mingit kahtlust, et Hesteri tütart Josiet kehastav Anna-Mary teab täpselt, mida teeb, kuigi temavanusel lapsel ei peaks elu nii koledatest külgedest veel aimugi olema.
Aeroobikatrenni pole vaja
Kuuldavasti oli kunstnik Olivia Osiku käsi selles lavastuses mängus eelkõige kostüümide kujundamisel, mänguruumi kujundasid rohkem lavastaja ja tema töömeestest abilised. Raba kujutavasse lohku ehitatud laudteed annavad näitlejaile ette päris huvitava liikumisjoonise. Liikumise intensiivsus ja plaanipärasus/kaootilisus kujunevad aga üheks kangelase hingeseisundi indikaatoriks. Ükspäinis oma näoga ei saagi ju näitleja selliselt distantsilt mõjuda. Ei kujuta ettegi, kui väsinud peab olema pärast etendust Ülle Lichtfeldt: tema traavib ju koos vaheaegadega ligemale kolm tundi kestva etenduse jooksul mööda neid laudteid vähemalt viis kilomeetrit maha, ise samal ajal intensiivselt ja valju häälega teksti andes. Aeroobikatrenni pärast seda küll enam vaja pole…
“Kassirabal…” ongi endast kõige andmise lavastus. Carri loodud tegelased annavad endast kõik, et soovitut saavutada, aga keegi neist ei saavuta seda, sest nagu üks tegelastest (kui mälu ei peta, siis Ines Aru kehastatav Monica Murray) tunnistab, kulgevad asjad siin ilmas harva surelike tahtmiste ja kavatsuste kohaselt. Endast annavad kõik ka näitlejad, lavastaja ja tehnilised abimehedki. Esietenduse lõppedes ei pidanud publik igatahes paljuks püsti tõustes aplodeerida.
Juubelikink
Esietendust oli vaatamas ka senini Rakvere Teatrit juhtinud ning peatselt teatri No99 direktori ametisse asuv Indrek Saar, kes on, nagu kõik korralikud Kroonika lugejad teavad, Ülle Lichtfeldti abikaasa. Küsimusele, kas tasus naine nii pikaks ajaks kodunt ära lasta, vastas Indrek Saar kõhklemata, et tasus küll.
“See, et ilma igasuguse materiaalse baasita nii suur asi ära on tehtud, on austust vääriv,” ütles Indrek Saar, mõeldes materiaalse baasi puudumise all seda, et lavastus ei sündinud ühegi kutselise teatri “tiiva all”. “Kui tavavaatajale ei paista see ehk silma, siis mina nägin küll ära, et täna oli näitlejatel veel esietenduse närv sees. Nii et järgmistel mängukordadel läheb lavastus kindlasti veel paremaks.”
Eelöeldu tundub esmapilgul mõõdutundetu kiidulauluna. Aga usun, et kõik need sajad inimesed, kes tänaseks “Kassiraba” näinud on (tänaõhtune etendus on juba viies), on valmis kinnitama, et väga üle “soolatud” pole siin millegagi. Nii et kel vähegi teatrineelud käivad, mingu esimesel võimalusel Kassinurme: 4.?11. augustini antakse veel neli etendust.
Isegi juhul, kui Jõgevamaal Eesti Teatri Aasta puhul üldse mitte midagi muud poleks toimunud, oleks kutselise teatri sajandijuubel tänu “Kassirabale” väärikalt tähistatud saanud. Kassinurme mäed saavad aga tänu sellele lavastusele veel tüki maad tuntumaks kui senini.
Ülle Lichtfeldt, Rakvere Teatri näitleja:
“”Kassirabal…” teksti tõi Janek Varblas mulle lugeda juba talvel. Mina ei ütelnud siis otseselt jah ega ei, aga ühtäkki oli kevad käes ja “ei” ütelda juba hilja, sest oli tarvis proovi tulla.
Kui esimest korda Kassinurme mägedesse sain, istusin kõigepealt tund aega ühe koha peal paigal ja ahmisin seda paika endasse: tundus uskumatu, et selline koht Eestimaa peal üldse olemas on. Sellel paigal on meeletu vägi. Proovipäevadel ei raatsinud ma siit lõunavaheajaks ka ära minna, vaid lesisin siinsamas telgis või käisin hiieplatsil kultusekive kallistamas.
Hesteri roll, mida “Kassirabas” mängin, on selline, kus endast kõike välja panna saab. Hesteri meeletu igatsus teise inimese, õnne ja täiusliku elu järele on tegelikult igas naises olemas.
Mis puutub kutseliste ja harrastusnäitlejate koos mängimisse, siis mina küll enam vahet ei tee, kes on ühed ja kes teised. Harrastusnäitlejatel on tegelikult palju raskem kui kutselistel: minu jaoks ongi ju näitlemine minu töö, Urve peab aga öösiti Põltsamaal juustu tegemas käima ja Janek vahepeal mõned ekskursioonid ära juhendama.”
Ines Aru, vabakutseline näitleja:
“Võin liialdamata öelda, et minu lavakarjäär algas Jõgevalt. Olin 17-aastane, kui mind koos mõne kursusekaaslasega Tallinna Kultuurharidustöö Koolist siinsesse kultuurimajja praktikale suunati. Toonane tarbijate kooperatiivi juhataja, kes oli tema ametit silmas pidades üllatavalt hea lavastaja, tõi parasjagu kultuurimaja näiteringiga välja Enn Vaiguri “Kraavihalle”. Kuna Muna-Mari osatäitja ootamatult haigestus, pakkus lavastaja rolli mulle kui ainsale näitejuhtimist õppivale praktikandile: teised olid kõik tantsujuhid.
Kui samal sügisel lavakunstikateedri vastuvõtukatsetele läksin, ei pidanud ma piirduma luuletuste lugemisega nagu enamik sisseastujaid, vaid mul oli “tagataskust” võtta valmis karakterroll. Usun, et tänu sellele ma lavakooli sisse saingi.
“Kassirabas” olin valmis kaasa tegema mitte ainult Jõgeva-nostalgia pärast, vaid ka sellepärast, et saan siin koos mängida oma heade tuttavate või pigem juba sõprade Luule Komissarovi ja Ülle Lichtfeldtiga. Ja kui ma veel mängupaika nägin, kadus igasugune kahtluse vari. See on ilus koht, aga siin on säilinud ka ürgsust ja metsikust. “Kassirabal” mängimiseks on see suurepärane paik: see polegi minu meelest ruumitükk.
Harrastusnäitlejad, kellega siin koos mängime ning kes heast tahtest, mängulustist ja pärast rasket päevatööd teatrit teevad, väärivad igati tunnustust.”
RIINA MÄGI
