Side pole Elvi Kotkasel katkenud ei muusikakooli ega ka laulurahvaga. Muusikakooli tegemistega ning vilistlaste käekäiguga on ta kursis mitmel moel, suure osa laulukoori liikmetega käiakse lauluklubina aga endistviisi koos.
Põlisest tallinlannast Elvi Kotkasest (tollal Mitt) sai omal ajal Jõgeval muusikakooli esimene direktor ning seejärel ka vastasutatud linna segakoori esimene dirigent. Alustades ei osanud ta arvata, et jääb mõlemaga seotuks kogu edaspidise elu. Muusikakooli direktor oli ta kakskümmend üheksa aastat järjest, koori ees seisis aga dirigendina selle loomisest peale ühtejärge kolmkümmend aastat.
Asjade ahistuses
Elvi Kotkase kevad algab igal aastal siis, kui ta end oma suvemajas jälle sisse on seadnud. Seal, roheluse keskel, kus õue all loksub Pedja jõgi ja linnud annavad tasuta kontserte, saab ta ennast talve tuimusest ja pimedusest lahti raputada, nagu ta ise ütleb. Et sünnipäevgi langeb sinna aega, on see kõik juba ise omaette sünnipäevakingiks.
Nii on igal aastal – ikka võimalikult vara, kevade esimeste märkidega suvekodusse ja hilissügisel korterisse tagasi. Tänavune kevad tuli aga sootuks teisiti, sest perenaine on otsustanud teoks teha ühe olulise elumuutuse. Nimelt andis ta ära oma neljatoalise korteri Jõgeva alevikus, et nii kaua, kui ilmad vähegi võimaldavad, eladagi vaid majakeses jõe kaldal. Talvel ootab aga kodumaja Tallinnas Nõmmel ning seal on tütred Liina ja Viiu.
Hiljaaegu on Elvi Kotkas saanud kolimisega ühele poole. Ta tunnistab, et kogu see protseduur on olnud tema jaoks väga pikk ja väsitav. Häiriv ei olnud mitte niivõrd see, kuidas kõik vajalik neljatoalise korteri sisust mahutada tillukesse suvemajja, vaid just see asjade paine.
“Asjad ahistavad mind. Liiga palju on meie ümber alati seda, mida tarvis ei lähe,” leiab ta. Samas on aga asjade hulgas mõndagi, mis väga paljust kõnelevad.
Seepärast tunnistabki Elvi Kotkas, et kuid kestnud kolimiseks valmistumine on olnud tema jaoks pigem inventuuri tegemine iseendas ja mälestustes elamine. Eriline tähendus on ju kasvõi igal kunstiteosel ja maalil, olgu need siis kingituseks saadud või ostetud. Või siis käsitööesemetel, mida elu jooksul väga palju teha on saanud ja muidugi kõigel, mis puudutab kadunud abikaasat ja tütarde isa, kauaaegset Jõgeva Sordiaretuse Instituudi teadurit Heiti Kotkast.
Eelkõige abikaasa mälestused olidki sundinud kolimisplaane edasi lükkama. Alles nüüd, kui Heiti lahkumisest on seitse aastat möödas, söandas ta lõpuks asja ette võtta.
Praeguseks on korteri võtmed juba uutele elanikele üle antud ning tütarlapselikult sale Elvi Kotkas, kes hiljutise elumuutuse tulemusena mitu kilo veelgi alla võtnud, tõttab kergejalgsena oma suveelamises ringi ning üritab uue olukorraga kohaneda.
Lisaks ilu- ja tarbeaias askeldamisele teeb ta käsitööd, lahendab ristsõnu, loeb jne. Ta loodab, et edaspidi võib ehk talveajal lubada endale rohkem seda, millest ta alati kõige enam hoolinud ? teatris ja tõsise muusika kontsertidel käimist, mis tänapäeval on väga kulukad ettevõtmised. Sest mis seal salata ? eks see neljatoalise korteri pidamine oligi ju temale kui pensionärist inimesele liigne luksus.
Mälestusväärne paik
Paljudele Jõgeva muusikakooli vilistlastest jääb Kotkaste suvemaja kindlasti alatiseks meelde. Elvi Kotkase direktoriks olemise ajal kujunes traditsiooniks, et iga lend pärast lõpuaktust just siia kogunes ning siis sõuti hilisõhtul harilikult paadiga jõelegi.
“Finaal oli, jah, alati siin kamina ääres ja jõgi oli siis veel ka oma õiges laiuses,” meenutab Elvi Kotkas. Nagu tänased vilistlased mäletavad, olid need olnud tõeliselt ilusad ja helged mõtisklushetked.
Elvi Kotkas, kes praegugi oma õpilaste käekäiku jälgib ja keda kooli vilistlased aeg-ajalt külastavad, võtab vahel kätte külalisteraamatu, kuhu erinevad lennud on ennast siin veedetud lõpuõhtutel jäädvustanud, ja siis tulevad nad kõik jälle silmade ette. “Mul on olnud head õpilased ja kolleegid,” ütleb ta. Ka töökaaslastele sai see armsaks paigaks. Siia koguneti ikka olulisteks tähtpäevadeks ja sündmusteks.
Et aga koolis käis aastate jooksul palju nimekaid külalisi, oli justkui enesestmõistetav, et hiljem ikka sellesse aeda koguneti. Mälestuseks on read külalisteraamatus erinevatest aegadest Bruno Lukilt, Gustav Ernesaksalt, Laine Metsalt, Arvo Ratassepalt, Hugo Lepnurmelt, Kuno Arengult, Jüri Varistelt, Heli Läätselt, Mall Sarvelt, Lilli Prometilt, Ave Alavainult, Ralf Parvelt, Merle Karusoolt ning veel paljudelt näitlejatelt, kirjandus-, kunsti- ja muusikainimestelt.
Mitmed neist on otsinud need paigad hiljem taas üles, paljud on praeguseks aga kahjuks juba meie seast lahkunud.
Muusikat ja hingeharidust
“Alustasime viiekümne lapsega. Kadunud Adalbert Eljand ja Jüri Pastarus olid peamiselt need, kes õpilaste nimekirja koostasid,” meenutab Elvi Kotkas muusikakooli sündi Jõgeval, kuhu talle pärast Õpetajate Instituudi lõpetamist ja kolme tööaastat Järva-Jaanis tehti ettepanek direktorina tööle tulla. Et Tallinna jääda ei olnud võimalik, siis võttis ta pakkumise vastu.
“Tahtsin proovida, kas saan hakkama. Huvitav oli alustada ja tööd teha, iga päevaga läks elu koolis järjest paremaks,” leiab ta alguseaegadele tagasi mõeldes. “Kogu mu elu on muusikaga seotud ja see on asi, mis mind ka kõige enam on huvitanud,” ütleb Elvi Kotkas ning tunneb heameelt sellest, et tal on olnud kogu aeg võimalus tegelda just sellega, mis huvi on pakkunud. Tundus, et muusikakooli õpetajateperegi oli üsna ühesuguse mõttemalliga. “Muusa teenimine rahuldas ilmselt kogu kollektiivi,” arvab ta. Paljudel oli selles koolis ka esimene töökoht ning mõnele kujunes sellest hiljem hüppelaud kaugemale pürgimiseks.
Koos püüti juurutada traditsioone, millest paljud on edasi kandunud tänasesse päevagi. Näiteks muusikakoolide omavahelised sõpruskontserdid, esinemas käimised tavakoolides ja lasteaedades jne. Sellest ajast sai alguse komme kinkida kolleegidele tähtpäevadeks pilte.
Üldse oli kõigel vaimsel koolimaja seinte vahel eriline tähendus ja mingi eriline aura kandus õpetajatelt üle õpilastelegi. Muusika- ja hingeharidus ning vaimsus on ju omavahel ühenduses. “Mul on hea meel, kui ma olen suutnud kasvatada juurde mõned klassikaraadio kuulajad,” leiab Elvi Kotkas.
Klassikaraadio kontserte kuulab ta ka ise aeg-ajalt suurima heameelega. Eriti siis, kui tõsise muusika kontsertidele kontserdisaalidesse või kirikutesse võimalust minna pole. “Meie ema on ikka showinimene ka,” ütlevad vahel tütred, kui ema ennast mõnikord raadio juurde seab, peorõivais ja kübaraga. “Panen silmad kinni ja mõtlen ennast kontserdisaali,” seletab ta ise.
Üksteisele otsavaatamise tunnid
Aasta pärast Jõgevale elama asumist ja muusikakooli direktorina tegutsema hakkamist sai Elvi Kotkasest Jõgevale asutatud segakoori dirigent ning peaaegu samal ajal ka vastloodud Eesti koorijuhtide segakoori laulja. Oli aasta 1958. Jõgeva koor sai hiljem nimeks Laulik. Tänu laulukoorile sai dirigent tuttavaks ka oma tulevase abikaasaga. Laulik kui muusikakollektiiv on alles tänase päevani.
Suur osa koori kunagistest lauljatest käib Elvi Kotkase juhendamisel kord kuus endistviisi koos, ainult et nüüd juba lauluklubina. Lauldakse väga palju kahehäälseid laule. Võiks ju vabalt laulukoorinagi edasi tegutseda, aga esinemistest enam ei hoolita. “Elus on saanud küllalt närveerida,” leiab dirigent ning tunnistab, et praegused kokkusaamised on ennekõike üksteisele otsavaatamise ja üksteise tunnetamise tunnid ning seda on väga vaja.
“Oleme ju koos vananenud ja palju ühiselt läbi elanud ning sõpruskond on alles jäänud,” leiab Elvi Kotkas. Et elu on keerelnud koori ja muusikakooli ümber, seda pole tal kunagi kahetseda tulnud ning ta teab kindlalt, et side Jõgevaga jääb tal alatiseks kestma isegi siis, kui elu peaks mujale viima.
Ühesuguse mõttelaadiga ja ühiste huvidega inimesi enda ümber on Elvi Kotkas väga oluliseks pidanud, sest tutvusringkond, kellega ühel lainel olla võid, on tema arvates lausa kulla väärtusega.
Kuuldeski ei kuule
“Me ei tegelnud poliitikaga,” ütleb Elvi Kotkas praegu oma kauaaegsele muusikakooli direktoriks olemisele tagasi vaadates ning tunnistab, et mingit väljast- ja ülevaltpoolt tulnud survet ega kanakitkumist ta neist aegadest ei mäleta.
“Kuuldeski ei kuulnud,” on Elvi Kotkasel kombeks mõningate nähtuste kohta vaiksel moel mainida, milles on tunda tema viisi madalatest asjadest väljapeetult, vaoshoitult ning sisemise intelligentsiga üle olla. Tema on tegelnud pühendunult oma asjadega, mis on valdavalt vaimset laadi. Praegu tunneb ta heameelt sellest, et võib endistviisi nautida asju, mis alati sügavat huvi pakkunud. “Sest nooremaks ei lähe keegi ja niikaua, kui emotsioonid toimivad, on kõik hästi,” leiab ta.
VAIKE KÄOSAAR
