Püstitas Eesti rekordi
Raskusheidetes püstitas Elvi Bender möödunud aastal Eesti rekordi 9.94. “Võtad rauast lühikese käepidemega eseme kätte ja hakkad seda heitma. Selline nii-öelda “rauajunn” sarnaneb vasaraga, kuid tema vars on lühem. Niisugust spordiriista saab poest osta või ka ise valmistada. Ka minu elukaaslane, mitmekordne veteranide maailmameister Ülo Kuusk meisterdab neid kodus,” rääkis Elvi sportimisvahendist, mille käsitsemises võidukas oli.
“Spordis edu saavutamine sõltub mitmetest teguritest: õige tehnika valdamisest, vastupidavusest, samuti aga õnnest. Kui kõik asjaolud sinu kasuks tulevad, võibki head tulemust loota. Erki Noolt ja Gerd Kanteritki on vahel tuul alt vedanud. Raskusheiteid tuul ei sega, küll on aga oluline jalgade ja käte õige rakendamine ning nende koostöö,” märkis Bender, kelle sõnul on raskusheited Eestis veel suhteliselt uus spordiala.
Heidete mitmevõistluses kogus Elvi Bender möödunud aastal 3815 punkti. Aastal 2000 tuli ta samal spordialal Euroopa veteranide meistrivõistlustel kuuendaks. Pidevalt võistlustel osalev spordipedagoog tunneb end heitealadest kõige tugevamini kettaheites. “Odaviset pean ma aga jällegi väga spetsiifiliseks alaks, kus sageli ikka millestki puudu jääb, näiteks kiirusest,” sõnas ta.
Elvi Bender on pärit Suure-Jaanist. Sealses keskkoolis sai alguse ka tema spordihuvi. “Meie kooli tuli kehalise kasvatuse õpetajaks ja treeneriks Tartu Ülikooli lõpetanud noor kehakultuurlane Meinhard Kirm. Mäletan, kuidas ta viis meid nelja-viie kilomeetri kaugusele Lõhavere linnamäele ja lasi üles ronida. Koolipõlves harrastasin ka suusatamist, mängisin korvpalli ja jalgpalli. Meeldis võrkpallgi, mille mängimiseks aga liiga lühike olin. Noorena olid mu lemmikaladeks aga jooksud ja hüpped. Et need põlvele liiga tegema hakkasid, pidin nendest aladest loobuma. Nii jõudsingi “suurte ja raskete” alade juurde,? rääkis sportlane.
Mehine spordiala
Paljud on üllatunud ja lausa imestavad, kui kuulevad, et Elvi Bender harrastab ka sangpommi tõstmist, mida ei peeta just naiste alaks. Pisisaare kehalise kasvatuse õpetaja kinnitas, et sangpomm on tõesti mehine ala. ?Aastal 1998 toimusid Albus sangpommivõistlused, kuhu Ülo Kuusele kaasa elama läksin. Et sündmust oli jälgimas teisigi naisi, küsiti, kas me ei tahaks vaheajal omamoodi sangpommietendust anda. Võtsimegi pommid kätte. Mina suutsin parema käega rebida 50 korda, vasakuga ei osanud aga algul midagi teha,” rääkis ta.
Järjepidevalt on Elvi Bender sangpommi tõstmisega tegelenud alates 2006. aastast. “Alustasin kaheksakilogrammiste sangpommidega, kuid nüüd saan hakkama juba 12-kilostega. Pärast esimesi pingutusi tunnen väsimust. Mõneminutilise puhkuse järel tekib aga väga hea tunne. Harjutan ka kodus. Meil on tõsteruum, kus koos Üloga treenime. Jälgime ka teineteise sporditehnikat,? märkis ta.
“Ka minu õpilased teavad, et ma võistlustel käin,” ütles Elvi Bender. Kehalise kasvatuse tunde läbi viies peab ta kõige olulisemaks üldfüüsilist treeningut. “Peab tegema kõike, mis kehalisi võimeid arendab. Mida tugevam on füüsiline aluspõhi, seda paremini selgub, mis spordiala lapsele kõige paremini sobib. Ühest tuleb pikamaa-, teisest lühima jooksja, kolmandast hüppaja, neljandast kuulitõukaja. Hea käega palliviskajast võib saada hiljem osav odaviskaja,” nentis veteranide tippsporti jõudunud kehalise kasvatuse õpetaja, kelle õpilasteks on olnud ka Eesti ühed silmapaistvamad kergejõustiklased ? õed Jaanika ja Anu Teesaar.
Elvi Benderi pedagoogitöö Pisisaare algkoolis ei piirdu aga kehalise kasvatusega ? tema alad on ka kunstiõpetus ja matemaatika.
JAAN LUKAS
