Elame ju üliliberaalses turumajanduslikus riigis, kus iga kroon tuleb tööga välja teenida ja kulutuste üle täpset arvestust pidada. Seejuures peame oskama ette näha kõikvõimalikke mõjureid ja ka erakorralisi väljaminekuid. Ent ka kõige arukamast arvepidamisest hoolimata võib pere kindlustunne homse ees kaduda, klapita, kuidas tahad. Nii juhtub, kui riigijuhid teevad kiirustades ettearvamatuid valikud ? siis kisub elujärg paratamatult allapoole.
Mis tahes maksude muutmine avaldab ühel või teisel moel mõju meile kõigile. Valitsuse rutakate otsuste tagajärjel kannatab mõistagi kõige rohkem väiksema sissetulekuga perede eelarve. Kavandatav aktsiisimaksude tõus seotakse tulevase ihalusega ? euro kasutuselevõtuga 2011. aastal. Hinnakoormus tõuseb aga juba järgmise aasta alguses, tervelt kolm aastat varem ja korraga. Rääkimata sellest, et mootorikütuse- ja elektriaktsiisi kerkimine seab löögi alla ka kõigi teiste tooterühmade hinnad. Tõusevad ju seeläbi kõikide kaupade veokulud, hoiustamis- ja rendihinnad, mille maksame ostjana poes kinni meie. See puudutab kõiki. Nagu ka hinnatõusuga kaasnev hüppeline raha odavnemine ehk inflatsioon järgmistel aastatel. Säästudel pole enam sellist väärtust, kui oli nende hoiustamisel.
Rikutakse võrdsete võimaluste põhimõtet
Kavandatav maksureform teeb muudki kurja. Näiteks eriotstarbelise diislikütuse kehtiv aktsiisimäär on 690 kr 1000 liitri kohta, samas kui EL-i alammäär näeb ette 330 kr 1000 liitri kohta. Miks on meie põllumehed seatud sellisesse ebavõrdsesse olukorda? Veel on teatavaks saanud, et kaugkütte ja ka küttepuude käibemaksu määr kavatsetakse tõsta 5%-lt 18%-le. Sellisel juhul oleks tegu toasooja topeltmaksustamisega. Ja siingi ei jaotu esmatarbevajaduste kulude kandmine kõigile võrdselt, vaid veelgi ebavõrdsemalt kui seni. Sellega rikutakse kõigile Eesti elanikele võrdsete võimaluste tagamise põhimõtet.
Hoopis kummaline on aga elektrihinna tõus. EL-i nõudega alammäära ühtlustamiseks oleks tarvis tõsta elektri hinda 1,5 senti, kuid valitsus kavandab 5-sendist tõusu ? kilovatt-tunni eest rohkem kui kolm korda enam. Ökoloogiline maks kaotatakse, ja seda kaks aastat varem, kui kavandati maksu kehtestamisel. Kui see ei ole monopolide toetamine meie taskust, siis mis see on?
Tundub, et aktsiiside tõstmisel oleme ka naaberturgudega liiga vähe arvestanud. Alkoholiaktsiis suurendab tõenäoliselt viinaturismi meilt Lätisse, sest uute määrade korral oleks meie viinahind 40% kõrgem kui lõunanaabritel. Sama rada käib ka õlle hind. Kuidas kavatsetakse kaitsta meie siseturgu odavama alkoholi eest, millised abinõud (ja kui kallid) rakendatakse salaviinaturu tekke vastu? Seda ei tea peale eelnõu algatajate veel keegi.
Ja see pole veel kõik. Valitsuse kindel kava langetada tulumaks 18%-le põhjustab 10-miljardilise augu tekke riigieelarves. Praegu me ei tea, kui palju läheb maksma suhete halvenemine Venemaaga, kuid pole võimatu, et sellega lisandub miinusesse teine kümme miljardit.
Ja siin peitubki kogu selle ummisjalu kiirustamise ja riigikassa kiire rahavajaduse põhjus. Alles kolme aasta pärast (2010) jõustuvate euronõuete varju pugedes võetakse riigikassa aukude lappimiseks meilt raha nüüd ja kohe. Tulumaksu alandamisega täidab Reformierakond eelkõige oma valijatele antud ammuseid lubadusi, ja seda kõigi kodanike arvelt. Kuid on ju ka teada, et nn õhukese riigi teooria ei kaitsegi kõigi ühiskonnakihtide huve.
Ohustab majanduskasvu
Rahvaliit on seisukohal, et praegu ei ole õige aeg otseste kulude vähendamiseks, sest senisest enam raha tuleb suunata sisejulgeoleku kindlustamiseks, hariduse ja tervishoiu arendamiseks, pensionide tõstmiseks, kohaliku omavalitsuse tulubaasi suurendamiseks jne. Hädavajalik olnuks tõsta ka üksikisiku tulumaksuvaba määra ? meie ettepanekul 5000 kroonini kuus ?, sellega vähendaksime ebavõrdsust ning tagaksime madalama sissetulekuga inimestele parema toimetuleku. Paraku töötas valitsuskoalitsiooni hääletusmasin laitmatult ning meie ettepanekud hääletati lihtsalt maha.
Rahvaliit tegi oma ettepanekud ka kõigi aktsiiside puhul, kuid neid tabas sama saatus. Ometi pole tänaseni selge, millise koormuse paneb nüüdseks seadustatud maksutõus ühiskonnale tervikuna, igale inimesele, omavalitsustele, riigiasutustele ja ettevõtluse konkurentsivõimele.
Need vaidlused on alles ees, kuid eelpool nimetatud seadused jõustuvad tõenäoliselt õige pea.
Rahvaliit on seda meelt, et otseste maksude alandamine kindlasti ei kata kasvavaid kulutusi, mis tulenevad uutest kõrgetest maksudest. Järelikult toimetulek halveneb, mitte ei parane, nagu väidavad nimetatud seaduste autorid. Valitud maksupoliitiline suund võib riigi viia majanduslanguseni, kindlasti aga tõstab inflatsiooni. Mõistagi kannatavad selle tagajärjel nii inimeste heaolu kui ka riigi arenguvõime. Jääb vaid öelda, et vahel on valimislubadustel ratsionaalsusest suurem jõud.
Eriti kurba seisu satuvad pensionärid, sest hinnatõusuga nullitakse oodatav pensionikasv ning lootused lahedamale toimetulekule luhtuvad. Arvestage ise ? koalitsioonierakonnad lubasid nelja aasta jooksul tõsta keskmise pensioni 6000 kroonile, samas kallineb elu ainuüksi inflatsiooni tõttu selle aja jooksul ligi veerandi võrra ja hinnatõusust teist sama palju, kui mitte rohkem. Aktsiide tõstmisele läheb viimane osa sellest oodatud tõusust, võimalikke sääste sööb jälle inflatsioon. Nii tuleb välja, et kogusummas oleksid lubadused just nagu täidetud, kuid ostujõudu arvestades seisavad pensionid paigal ja elu aina kallineb. Tegemist on pooliku tõega ehk teadliku manipuleerimisega ja sisulise pettusega, sest tulumaksu vähendamine ning maksuvaba miinimumi tõus pensionäre ju ei puuduta.
Usutavasti on kõigil veel värskelt meeles koalitsioonierakondade valimiseelsed lubadused, nii et on viimane aeg võrrelda neid lubadusi praeguste tegudega.
TARMO MÄND,
riigikogu rahanduskomisjoni aseesimees,
Rahvaliit
