Tänaseks on püütud rahvast ärgitada ühisettevõtmistega kaasa tulema ja korraldatud külakeskuse korrastamiseks hoogtööpäevi. Üritatakse kirjutada projekte, et saada raha külaplatsi rajamiseks. Seltsi juhatus on võtnud enda peale ka kohalike pidude organiseerimise. Nagu igal pool, leidub siingi nii asjadega kaasa tulijaid, kõrvaltvaatajaid kui ka neid, keda kõik see üpris külmaks jätab.
Oleneb, kuidas võtta
Ühel päeval, kui velsker Reet Kald on oma tööpäeva lõpetanud, saame tema tööruumis kokku Agnes Räägu ja lasteaiakasvataja Helve Sepaga. Hiljem liitub meiega ka Vaike Ikmelt Kose külast. See seltskond moodustab külaseltsi juhatusest neli viiendikku. Vaid Reet Otsmik, kes kaugemal tööl käib, on seekord veel puudu. Naised on siinkandis praegu üldse kangem pool. Tõsi küll, talgutel pidavat meesperet ikka ka olema ja eks pidudel ja väljasõitudel samuti, aga muidu tundub võim ja vägi rohkem naiste käes olevat. “Tahaks küll näha, et noori rohkem kaasa tuleks,” ütleb Agnes. “Eks vahepeal on siin elu kauaks ajaks soiku jäänud, inimesed on justkui kapseldunud, tööd kohapeal ei ole. Ega need asjad ikka päeva-teisega ei lähe. Tuleb inimestega rohkem rääkida ja vist lausa kodudesse minna,” leiavad naised.
Mis parata, inimesi, kellel eluga raske toime tulla, ja ka neid, kes ühest asustatud paigast teise kulgevad, on Vägariski üksjagu. Paljud noored on siit ajapikku ka ära kolinud või siis käiakse välismaal tööl. Mõnedki “tondilossid? ja tühjad aknaaugud kortermajades ei tekita just positiivset meeleolu. “Must masendus tuleb peale, kui mõtlema jääda. Ometi, milline võimas koht ja tugev majand siin kunagi oli! Kui keegi mingit ettevõtlust arendama hakkaks, see ehk võiks midagi päästa,” arutlevad naised. Et aga must masendus ei aita ja aega ka tagasi pöörata ei saa, leitakse, et tuleb teha praegustes oludes, mis võimalik. Ja kui hästi järele mõelda, leidub Vägariski üht-teist väärtuslikku, positiivset ja sellele paigale ainuomast.
Kool, pood, Õnne kaubamaja…
Hea asukoht võrdlemisi olulise Põltsamaa-Jõgeva maantee ääres on kahtlemata selle kandi üks eeliseid. Kunagised majandi põllud on firmadele välja renditud. Lohutuseks on see, et vähemalt on nad nüüd haritud ja ei kasvata umbrohtu.
Selles on siinse külaelu edendajad küll kindlad, et kui Vägaris ei oleks praegu alles Aidu Lasteaed-Algkooli, ei oleks selles paigas ka elu. Peale selle, et lapsed saavad kodu lähedal lasteaias ja koolis käia ning mõnedki inimesed selles majas tööd, on kooli saal ka ainuke ümbruskonna rahva kokkusaamise koht. Kooli mänguväljak on kõikidele teistelegi külalastele avatud ja staadioni palliplats samuti.
Väike erapood ühes ühismaja endises korteris, mida peab juba suhteliselt pikka aega perekond Põder, on samuti alles. Hädapärase kraami saab kodu juurest kätte, kellel auto olemas, toob enamuse toidukraamist pikemaks ajaks linnast ? seal ju rohkem valikut. Aga lavkaaega igatsevad inimesed veel praegugi taga. “See pidas igal pool kinni, kui vaja. Said tellida kas suuremas koguses suhkrut, jahu või mida tahes, isegi lillemulla tõi kohale, omade asi,” meenutavad Agnes, Reet ja Helve.
Üks ääretult vajalik ja väärtuslik koht Vägaris on nn Õnne kaubamaja, mis asub ühes Pajusi valla abikeskusele kuuluvas korrusmajas. Nimelt kaupleb seal kahel päeval nädalas Õnne Eessaar humanitaarabiga ehk teisiti öeldes on Pajusi valla abikeskust pidaval soomlasel Kari Juhani Hätonenil abiks, müües peaaegu sümboolse hinnaga Soomest toodud kasutatud rõivaid ja jalanõusid. Õnne ei tee seda aga lihtsalt niisama, vaid ta oskab mõnusalt kaubelda ja soovitada, hoiab meeles ja teab, mida just kellelegi vaja läheb ja mis kellelegi sobida võiks. Küllap tema juba teab, ta ise ju oma kolmteist last üles kasvatanud. Ega seda kohta siis ilmaasjata hellitavalt Õnne kaubamajaks ei kutsuta. “Õnne kohe on selline elujaatav inimene, südamlik ja rõõmsameelne,” räägivad naised.
MTÜsid koguni mitu
Praegu ametliku nimega MTÜ Pajusi Valla Abikeskus alustas Vägaris tegevust kuus aastat tagasi. Tänu sellele on keskuses heas korras mitu suurt kortermaja, mis muidu oleksid ehk saatuse hooleks jäänud. “Meie ümber ja kõrval on sadu Eestimaa mehi, kes on minetanud oma väärikuse, elumõtte, sihi, töö, tervise, perekonna jm. Meie visioon on pakkuda Jumala armastust ja halastust meestele, kes seda kõige enam vajavad. Kõik mehed, kes nõustuvad meie kodukorraga ja lepinguga, saavad peavarju ja abi meie käest…,” on keskuse tutvustuses kirjutanud selle looja soomlane Kari Juhani Hätonen. Sisuliselt tegutseb see keskus küll pigem omaette, aga abikätt on ulatatud ka ümbruskonna rahvale ning kingituste ja heategevusega rõõmustatakse lapsi.
Tänased külaelu edendajadki on koondunud MTÜks Vägari Küla Selts. Sellele lisaks on üsna viimasel ajal tekkinud veel üks MTÜ. Nimelt on tegu valla esimese korteriühistuga Vägari 2. Maja asub kohalike inimeste kõnepruugi kohaselt “rikaste linnaosas”. See on ahiküttega korteritega korrusmaja keskuses. “Omal ajal ründasid kõik muudkui keskküttega majadesse, et seal ju ikkagi mugavused ja puha. Praegu on puuküte hinnas,” ütleb Reet.
Korteriühistu esimeheks valiti lasteaias kokana töötav noor pereema Pille Kuldmaa, kes ütleb ennast selles ametis olevat alles “õpilane Kiir?. Bürokraatiat olevat siingi suur ports. Paraku on seda tänapäeva elus hämmastavalt palju, mida kinnitavad ka külaseltsi asjaajajad.
Positiivne Pille ja teised
Pille lööb koos perega agaralt kaasa ka kõikvõimalikes kodukandi ettevõtmistes. “Pole siin Vägaris elul häda midagi,” leiab nelja lapse ema Pille ning kiidab eriti kohalikku kooli, kus ka kõik tema lapsed algklassides käinud on. Praegu on vanim neist, Annika, juba tudeng, Anne-Lys Jõgeva Ühisgümnaasiumi abiturient ning Jõgeval käivad koolis ka 13-aastased kaksikud Liis ja Siim. “No Jõgevale ikka, kuhu siis mujale, sinna viib ju koolibuss. Kui buss viiks inglise kolled?isse või prantsuse lütseumi, eks nad siis käiksid seal,” naerab rõõmsameelne Pille küsimuse peale, kuhu siitkandi lapsed pärast algkooli lõpetamist edasi lähevad. Selle pere lapsed on ühtlasi ka üks ehe näide sellest, et olgu lapse elukoht kus tahes, on tal võimalik hästi õppida ja tegelda oma huvialadega. Annikat mäletatakse Jõgeval kooliteatri Liblikapüüdja aktivistina, päevajuhina jne. Anne-Lys on tuntud nii kultuuritegevuses kui ka spordis. Liis käib muusika- ning Siim kunstikoolis. “Iga pere peab oma lapsele ise meelepärase tegevuse leidma, seda ei pea mitte keegi kohapeale kätte tooma. Ja tööd leiab endale ka ikka see, kes otsib. Kes pole leidnud, järelikult ei olegi tahtnud leida. Inimesed lähevad liialt kergema vastupanu teed,” on Pille veendunud. Ta ise on siinkandis enne sööklasse asumist töötanud varem nii lüpsilaudas kui sigalas. Hiljuti sai pere kõrvalt lõpule kokaõpingutega Kehtna majandustehnikumis.
Üks nendest, kelleta Vägaris ühtegi suuremat ettevõtmist ei korraldata, on kindlasti kauaaegne koolijuht ja kohaliku kultuurielu hing Esta Väljaru. Ehkki nüüd juba soliidses eas, juhendab ta endiselt ka segaansamblit.
Hommikuti alustab siit oma igapäevast kooliteed aga päris palju noori, pühapäeviti asuvad mitmest perest Tartusse ja Tallinna teele tudengid. See on hea märk ja ehk ka tulevikulootus.
VAIKE KÄOSAAR
