Kodumajandus kui kunagi omandatud amet ja õpitud eriala on olnud Ellele ühtlasi kogu elu jooksul ka hobiks ja suundumuseks. Olenemata sellest, kas koolides on aegade jooksul kodumajandust kui õppeainet olnud, on Ellet vajatud kursuste ja loengute läbiviijana ning näituste korraldajana alati kogu Eestis. Mingi tema kirjutatud toiduvalmistamise või kodumajanduse alane raamat leidub arvatavasti praegugi peaaegu igas kodus, mida perenaistel ikka aeg-ajalt põhjust sirvida on olnud. Võib-olla hoitakse ka laualaekas või kapiriiulil väljalõikeid mõnest õpetlikust artiklist, mida Elle Reederilt ajakirjades ja ajalehtedes päris suurel hulgal ilmunud on. Aga aastatel 1979-1992 tuli Elle teleekraani kaudu lausa kõikidesse kodudesse, seda ETV saates “Vaata kööki”, mis neljateistkümne aasta jooksul tõi tema nõuanded vaatajateni kokku 243 korral.
Päikesega koos
Kohtume Elle Reederiga ühel neljapäevasel veebruaripäeval Põltsamaal Lossi tänaval, jõe kaldal asuva maja teisel korrusel. Selles vanas majas on Elle kodu olnud juba aastakümneid. Kuidagi eriliselt rõõmus, hele ja puhas tundub olevat kõik selles elamises ning toad on päikest täis. Veebruarikuises päikeses on kevadelootust. Ja pealegi asetsevad selle korteri aknad parasjagu just nii, et päike paistab tubadesse kogu päeva jooksul. Päike sobib tegelikult korteri perenaisega imehästi kokku, sest Ellest lausa kiirgab elujõudu. Ja miski ei reeda, et tal kaheksakümne viies sünnipäev juba selja taga.
“Neljapäev on lugemise päev,” osutab Elle ajalehtedele ja ajakirjadele töötoas suurel kirjutuslaual. Et sellel päeval ilmub ka tema üks vaieldamatuid lemmikuid “Maaleht”, siis seda enam. Kõige rohkem ootab Elle aga kevadet, kui juba maja taga suures jõeäärses aias käed mulda panna saab. “Olen maa-orientatsiooniga inimene, mulle meeldib vaba loodus, mitte kivikõrb,” ütleb ta.
Televisiooni- ja telefonikokk
“Lösutamine mulle ei sobi,” teab Elle kindlalt. Elus on kõike ette tulnud. Ka päris ränka füüsilist tööd on saanud teha. Võimlemine ning jõe kaldal aias askeldamine aitavad vormis olla veel praegugi. Nüüd, kui Elle juba üle kolmekümne aasta pensionil on olnud, võib ta öelda, et seda, mis nähtus on igavus, ta küll ei tea. Pigem vastupidi. “Loekski rohkem, aga ajast tuleb alati puudu,” peab ta tunnistama. Seepärast pole tema veel seni aru saanud, mis on see vaba aja veetmine. “Oma isiklikku aega saab ikka ise sisustada, ise mõtlen, mis ma sellega teen,” on tema kindel arvamine.
Elle nõu ja abi vajatakse pidevalt praegugi. Viimasel ajal olevat koguni nii, et pole vaja kodunt välja minnagi, sest väga palju küsitakse nõu ka telefoni teel. “Päris võhivõõradki helistavad. Küsitakse peamiselt lihtsaid ja konkreetseid asju,” räägib Elle ning tunnistab, et see aitab tal ennastki erksana ja eluga kursis hoida. Helistamiste põhjal on tal näiteks seeneajal selge pilt, kuskandis missuguseid seeni kasvab, mõnel marjarohkel ajal jälle, kus neid eriti palju leidub. Ühel eriti rikkalikul kirsside aastal küsiti väga palju nõu, kuidas neid sisse teha. Mõnes kohas kurdeti hallitust, teisalt tuli kõneks jälle muud. Sõbrad ja tuttavad ongi Elle nüüd naljatamisi telefonikokaks nimetanud. Varem oli ta paljudele pigem tuntud kui televisioonikokk. Pole ka ime, kui ainuüksi juba “Vaata kööki” saateid arvestada. “Eks see televisioon tegigi palju lärmi,” leiab Elle nüüdki.
Purgid kaasa – ja Tallinna
Omaaegsed Põltsamaa Aianduse ja Mesinduse Seltsi näitused, mida tihti ja väga erinevatel teemadel korraldati, polnud ilma Elle Reederi osaluseta mõeldavad. Ka 1979. aasta sügisnäitusel oli ta aidanud korraldada toiduvalmistamise ja hoidiste väljapanekuid. Kui siis telesaatest “Vaata kööki” tuntud Lilian Kosenkranius sellele näitusele sattus, valis ta mõningad hoidised sealt saate jaoks välja ja kutsus Elle saatesse esinema. “Ega siis olnudki muud, kui purgid kaasa ? ja Tallinna,” meenutab Elle esimest saadet koos Lilian Kosenkraniusega. Ei osanud kumbki neist siis veel arvata, et see omavaheline koostöö ühtejärge kuni 1992. Aastani, saatesarja lõpuni kestma jääb. “Küll Kosenkranius tookord närveeris, et kuidas uus esineja ikka hakkama saab,” on Ellel meeles. “Mingit ettetegemist polnud. Kaamera käima ? ja saade läks. Ma olen rahva ees esinema küll harjunud. Kui tuttav asi ees, ega ma just suu peale ka kukkunud ei ole,” tunnistab ta.
Esimesele saatele järgnesid kõik teised. Ellele polnudki see päris esimene teleesinemine. 1968. aastal oli ta osa võtnud ETV retseptide konkursist, kus ta oma kohupiimakokteiliga kolmanda koha sai. Saatejuht oli tol ajal Moidela Tõnisson. “See saade tahtis ära tappa. Hommikust peale kuni lõunani kestis peaproov, siis pärast lõunavaheaega hakkas saade pihta. OIime selleks ajaks juba väsinud ja tüdinud,” räägib ta.
Saatega “Vaata kööki” ja Lilian Kosenkraniusega olid sootuks teised lood. “Mul polnud isegi mingit paberit ees, siis poleks ju monitoriga sidet saanud hoida. Asi käis väga lihtsalt ja kiiresti. Tegime korraga õige mitu saadet linti. Läks õnneks, et isegi ükski film rikki ei trehvanud minema,” meenutab Elle aastatepikkust telesaate tegemist.
“Tagasiside oli kõva”
Tollasele kokasaatele reageeriti tõepoolest elavalt üle Eesti. Seepärast oli seda hea teha, kindlas teadmises, et ju on kõike seda rahvale ka vaja. “Vahel oli nii, et tegin asjad valmis ja saatsin bussiga ära, bussijuhtidega oli mul oma kokkulepe,” kõneleb põltsamaalasest meisterkokk täna. Alguses läksid saated eetrisse Õpetajate Majast Reklaamiklubi ruumidest, mõned aastad hiljem aga telemajast. Kui aga telerahvas jõukamaks muutus ja kandetehnikat saadi, hakati käima hoopis Põltsamaal Elle kodus. “Töölaua ja elektripliidi vahele jäi ruum ja pro˛ektorid pandi uste peale. See maja on õnneks ehitatud vana mõisa järgi, nii et kõik uksed on kohakuti,” selgitab Elle saate tagamaid üksikasjalikumalt. Aastate jooksul saadi justkui omainimesteks. Kaameramees ja autojuhtki olid samad. Esimesega kujunesid lõpuks välja omamoodi sõnatud kokkulepped, mida ja kuidas ning mis ajal näidata, teisele meeldis ikka pliidi alla tuld teha. Vajaminevad kirjatööd tegi Elle kadunud abikaasa Verner ? temal oli hea selge käekiri. Saates esinejal endal kujunes aga välja oma süsteem, mis saate tegemise hõlpsamaks tegi. “Mul olid asjad valmis pandud mitmes järgus: toores, pooltoode, päris valmis. Nii läks päris ruttu. Eks ma tahtsin neist ju võimalikult kiiresti lahi saada,” naerab Elle nakatavalt.
Ilusaimad rändamise ajad
Esinemispalavikku pole Elle endal õieti kunagi täheldanud. Televisioonis on tal tulnud esineda hiljemgi. Üks ülesastumisi oli näiteks saates “Me oleme Tallinnast”, mil tutvustati Põltsamaad. Kõige enam meeldib aga talle endale esineda kursuste ja loengutega, anda kodumajanduse alast nõu, vastata huviliste küsimustele. Siis on ta selgelt tundnud, et on saanud midagi ära teha ja kellelegi otseselt kasulik olla. “Iseloomult olen rääkija, mitte kirjutaja. Nelja-viietunnine loeng on palju kergem pidada kui paar lehekülge kirjutada. Nagu saatuse pilkena olen siiski teinud kaastööd ajakirjadele, ajalehtedele ja ka mõne raamatu kirjutanud. Kui on tellitud, olen teinud, aga ennast pakkumas ei ole käinud,” on Elle tunnistanud ühes oma meenutuses.
Neid aastaid aga, kui tal on tulnud käia peaaegu kõikides Eestimaa maakondades loenguid pidamas, peab ta oma elu ilusaimateks rändamise aegadeks. Paljudesse kohtadesse on teda uuesti ja uuesti tagasi kutsutud. Võhma lihakombinaadis käis ta omal ajal näiteks kümneid kordi. Meelde on jäänud kaks päeva loenguid Märjamaal, kus rahvast oli murdu, nii et kõik istumagi ei mahtunud jne. Mõnel pool on pärast loengut naised bussijaamagi kaasa tulnud ning nõu on tulnud anda veel viimasel minutil, kui buss juba liikuma hakkab. Kodumajanduse alast nõu on Elle rahvale andnud enamasti ikka oma vabast ajast. “See on mind ennast huvitanud. Ja kui leidub huvilisi, siis teen ma seda meeleldi,” leiab ta. Nõuannete peamine sõnum on olnud ikka praktilisus, ökonoomsus, kokkuhoid, mitmekülgsus – kõik see, mis eesti perenaisele kasulik ja vajalik on ning mida ta ise Kehtnas kuue aasta jooksul omandada suutis.
Kodu korrashoiust kuni kalmistukultuurini
Elle Reeder lõpetas 1937. aastal Kehtna kodumajanduskeskkooli, mille järel omandas kolm aastat hiljem ka Kehtna Kõrgema Kodumajanduskooli diplomi kodumajanduse alal. Kool andis õppinud perenaise kutse. Tollane lõpetaja pidi olema suuteline nõu andma kõiges, millega talus üldse tegeldi. Olgu see siis ehitus või põllumajandus, toiduvalmistamisest ja kodu korrashoiust kõnelemata. Ehk sisuliselt tõepoolest koristamisest kuni kalmistukultuurini välja, sest viimasel alalgi pidi asjatundja olema. Kehtna kool sisendas eelkõige töökust, täpsust ja korralikkust ning õpetas suhtlemistki. Riided alates aluspesust kuni pealisriieteni tuli õmmelda ise. Vastavalt töökohale oli ka kindlaksmääratud vormiriietus. Nagu Elle meenutab, tuli tundides ja söögisaalis kanda villast vormikleiti. Keskkoolis oli see tumesinine ja madrusekraega, kõrgemas koolis tumepruun helerohelise puuvillase kraega; pidulikul puhul oli krae oliivroheline ja siidist. Lisaks kuulus vormi juurde must villane põll. Köögi-, käsitöö- ja kudumispraktika riietus oli helesinine puuvillane kleit valge krae ja valge põllega. Välitöödeks oli veel oma vorm – põlvini ulatuvad püksid puuvillase pluusiga.
Mis õppetöösse puutub, siis oli õppuril teoreetiliste õppeainete kõrval kohustus töötada iga päev neli tundi. Ühtekokku sisaldas see toiduvalmistamist, konserveerimist, kodu korrashoidu, käsitööd, kangakudumist, aiandust katmikalal, köögiviljakasvatust, linnukasvatust, tööd lüpsikarjalaudas, sigalas ja veelindudega. Lisaks oli ette nähtud viis tundi lastehoidu 1 – 3-aastaste laste juures ja tagatipuks kümme kuud välipraktikat.
Elle välipraktika sattus tagantjärele mõeldes ebaharilikku aega ja kohta, nimelt keerulisel 1940. aastal Kloostrimetsa president Konstantin Pätsi kodutallu. “Poliitikast ei teadnud me midagi. Koht jäi seal lihtsalt vabaks. Ajasime asju telefoni teel. Bussijaama tuli Helgi Päts vastu ja nii me sinna jõudsimegi,” on Ellel meeles. Ta meenutab talu lehmade erakordselt maitsvat piima, rohkeid roosipeenraid ja viljapuid. Uuel iseseisvusajal on Ellel tulnud oma meenutustega abiks olla Konstantin Pätsi mälestustoa sisustamisel ning aidata organiseerida kohtumisi, millest ka Matti Päts koos perega on osa võtnud.
Nagu kaks elu
Elle enda arvates on tal olnud nagu kaks elu – üks, mis puudutab tööd ja teenistuskäiku, teine on aga just kodukultuuriga seonduv. “Kodumajandus, toiduvalmistamine, hoidised, pisut ka varrastel kudumine ja käsitöö. See kõik, mida olen Kehtnas kuue aasta jooksul õppinud, arvestades ökonoomset majandamist. Viimasest on minust järgmistel põlvkondadel vähe teadmisi ja sellest on kahju. Kodune kulude arvepidamine on mulle harjumuseks jäänud Kehtnasse õppima asumisest ja kestab vist surmani. Menüü ja kalkulatsioonide koostamine sai mulle selgeks kõrgema kooli ajal. Olin alati peaperenaine, tegin menüü, kalkulatsiooni, võtsin laost ained ja jagasin tegijatele,” meenutab ta.
Aasta eest, mil Elle Reederile omistati vabariigi aastapäeva puhul Põltsamaa linna teenetemärk, on ta kohalikule ajalehele öelnud: “Ma võin vaid tänulik olla, et olen kogu aja saanud Eestis elada ja mul on töö olnud. Aga see, mille eest ma nüüd tunnustuse sain, on ühiskondlik töö. Eesti perenaiste kodukultuuri osas kaasa aitamine on minu elus tõesti vast ehk põhiline töö olnud”.
Ometi tuleb Ellel tunnistada, et tema elus on palju määranud juhus. Selge juhus oli omal ajal peaaegu kuuskümmend aastat tagasi ka Põltsamaale elama asumine. Keeruliste aegade ja oma “musta mineviku” tõttu on tal töökohti olnud kokku kümnes Eesti maakonnas. “Mul on vist mingi kuues meel olnud, nii et mõnest kohast, kus elu ohtlikuks läinud, olen kasvõi tund enne ära tulla saanud,” leiab ta.
Ühes on Elle alati kindel olnud: “Kodukultuur maa pealt ära ei kao ja süüa tahab igaüks”. Perenaistele ei väsi ta endiselt kinnitamast, et toiduks kasutataks ikka kõige enam seda, mis koduvälja peal kasvanud ning puhas. Siis on ka tulevased põlved terved ja tugevamad.
VAIKE KÄOSAAR
