Ka kõige suuremate loomaarmastajate hulgas on neid, kelle puhul loomaarmastus kohe otsa saab, kui tegemist tuleb teha roomajatega. Või siis närilistega. Eriti tuleb naissoost inimese ja pisinärilise kohtumise puhul ette, et inimene jalgupidi toolil seisab ja kõva häält teeb.
Elistvere loomapargi närilistemaja uksest ei soostu tõepoolest sisse astuma kõik loomapargi külastajad. Kes põeb, nagu eelpool viidatud, patoloogilist vastumeelsust näriliste suhtes, kes lööb lihtsalt käega ja ütleb, et „Ah, hiiri ja rotte olen ma koduski näinud!” Nii mõnelegi loomapargi pisemale külastajale võib aga kohtumine närilistega kujuneda just pargiskäigu kõige elamuslikumaks osaks. Närilisi saab vaadata nii lähedalt, et nendega tekib vahetu kontakt. Ning nende askeldamist on huvitav jälgida.
Eriti toimekad on näiteks Kairo ogahiired ja Mongoolia liivahiired. Seevastu leidsime näiteks meie laborirotid teineteise kaisust magamast. Kairo ogahiirtega tuleb talitaja Ivi Raasiku sõnul ettevaatlik olla, sest neil on väga teravad hambad ja nad lasevad need hea meelega käiku, kui mõni ettevaatamatu oma sõrmed nende hambaulatusse jätab.
Deegudel — neil hiirtest-rottidest natuke suurematel tegelastel, kel vahva tutt saba otsas — on jälle õnnestunud selgeks õppida selline puuriukse lõgistamise trikk, mille tagajärjel uks suisa lahti võib tulla. Eks deegude kavaluse vastu tule loomapargi töötajatel siis jälle omad nipid appi võtta.
Deegu võib asendada suitsuandurit
Deegud olla, muuseas, väga tundlikud suitsu suhtes. Kusagil olevat isegi juhtunud, et koduloomana peetud deegu tulekahju puhkedes pererahva oma läbilõikava kisaga äratas ja tulesurmast päästis. Nii et deegusid võiks vabalt suitsuanduri asemel pidada, iseasi, et päästeamet neid sellena vist ei aktsepteeri.
Merisead on koduloomana muidugi deegudest tuntumad. Muistsed inkad pidasid neid koguni liha saamise eesmärgil, kuid tänapäeval on nad muidugi ikka lemmikloomad. Loomapargi närilistemajas paljunevad merisead päris hästi. Laborihiirte täpset arvu puuris on aga keeruline kindlakski teha, sest alailma saab mõni neist poegadega maha ja ega nad siis kõik ennast korraga näita: ikka on keegi kuhugi peitu pugenud.
Kui kõik närilistemajas sündinud loomalapsed sinna alles jäetaks, oleks nii mõnelgi puuril juba, piltlikult öeldes, kuhi peal. Ülerahvastatusest aitab närilistemaja päästa kord zookauplus, kes loomalapsi müüki võtab, kord loomapargi külastajad, kelle hulgas trehvab vahel olema peresid, kes just mõnda närilist lemmikloomaks soovivad.
Muidugi tuleb ette ka seda, et mõni loomake siit ilmast lahkuma peab. Esiteks pole näriliste eluiga üldse pikk, teiseks esineb eriti rottidel mõnikord ka kasvajaid, mis seda iga veelgi lühendavad. Elutingimuste ja ninaesise poolest võiksid närilised loomapargis aga vanemakski elada kui looduses.
Tunnevad koduselt
Et närilised end puurides kodusemalt tunneksid, on sinna pandud asju, mille sisse loomakesed end peita ja milles ronides end lõbustada saavad: vanu savinõusid, seest tühjaks puuritud ja väljavaatamisaukudega varustatud puujuppe jms. Nii on muidugi lõbusam ka külastajatel. Nii vahva on ju vaadata, kui uudishimulikud silmad vanast savikannust välja piiluvad. Ning halb lõhn, millega vanas närilistetoas hädas oldi, uues majas enam probleemiks pole: ventilatsioon on seal hea. Puuride puhtuse eest tuleb vaatamata sellele ka uues majas hästi hoolitseda.
Loomapargi närilistekollektsioonile pani kümme aastat tagasi mäletatavasti aluse närilisteuurija Andrei Miljutin, kes siin teatud määral ka teadustööd tegi. Esialgu seati närilistetuba sisse Elistvere vanasse seltsimajja, nüüd ollakse juba mitu aastat uues hoones. Näriliste uurimist Elistveres küll enam ei toimu, ent jälgida saab nende toimetamist ikka. Kõik loomapargi närilised siiski närilistemajas ei ela. Natuke lahedamaid elutingimusi vajav ja paremini külma taluv orav elab näiteks õues suures puuris. Kobrast, meie kandi suurimat närilist, võib aga näha topise kujul Elistvere looduskeskuses. Ning küllap liigub loomapargi territooriumil selliseid „vabu” närilisi, kes üldse siin hingekirjas pole. Sest kus neid ei oleks?!
RIINA MÄGI
Närilised on liigirohkemaid imetajate seltse. Maailmas esineb umbes 1730 liiki, Eestis 18 liiki närilisi. Närilised rühmitatakse 32 sugukonda ja 3 alamseltsi (okassealased, oravalased ja hiirelised). Närilised asustavad kõiki mandreid peale Antarktika ja enamiku ookeanisaartest.
Närilised on saanud nime ladinakeelsest sõnast rodere, mis tähendab „närima”. Närilisel on teravad ees- ehk lõikehambad, mille kasv ei lakka kunagi ja mis on alati teravad. Paljud närilised kasutavad neid takistuste läbinärimisel või urgude tegemisel – koprad kasutavad hambaid isegi puude langetamiseks. Võrreldes teiste imetajatega, on näriliste eluiga lühike, kuid nad sigivad kiiresti.
Looduse toiduahelas on närilisel tähtis koht: nende kehas muundub taimne toit lihaseks ning lihana on nad paljudele kiskjate ja lindude peatoiduks. Närilised levitavad ohtlikke haigusi ja hävitavad inimeste toiduvarusid.
(Allikad: Vikipeedia ja Õpilase loomaentsüklopeedia, Varrak 2006)
