Trükist ilmus raamat pealkirjaga “Elame veel…” küll suviseks leinapäevaks 14. juuniks, ent küüditatute mälestused on pärit nii 1941. aasta juuni- kui 1949. aasta märtsiküüditamisest. Meenutused on raamatuks saanud eelkõige tänu Eesti Poliitvangide ja Represseeritute Ühingu Põltsamaa organisatsioonile, kes juba aastaid on koos käinud, kokkutulekuid organiseerinud ning üksteist toetanud. Trükikulud kattis sihtasutus Eesti Represseeritute Abistamise Fond. Raamatu koostaja on Põltsamaa muuseumi varahoidja Vilja Roots, materjali aitasid koguda põltsamaalased Astrid Brandmeister ja Juta Meerits, kelle endi lood on samuti selles raamatus kirjas.
Kuni on veel mäletajaid
“Noortel pole õiget aimu, mis kunagi olnud, ja tundub, et ega see praegu neid eriti ei huvitagi. Kui nad ükskord peaksid huvi tundma hakkama, siis ehk pole enam neid, kes mäletavad,” olid Astrid Brandmeister ja Vilja Roots kord omavahel arutanud. Et Vilja oli juba aastaid teinud kaastööd Eesti Rahva Muuseumile ja kirja pannud inimeste elulugusid, hakatigi koos mõtlema omakandi küüditatute meenutusteraamatu koostamise peale. Moraalseks toeks oli ka Heino Lätt maakonna represseeritute ühendusest, kõnelemata EPRÜ Põltsamaa organisatsiooni esimehest Endel Kaurist, kes ka ise oma mälestused Siberi-elust raamatu tarvis kirja pani. Peale tema leidub raamatus veel teistegi kirjutatud isiklikke meenutusi, ülejäänute lood on asjaosaliste jutu põhjal üles tähendanud Vilja Roots. “Kaks aastat kogusime, peamiselt küll talvel, suvel muuseumis selleks eriti aega ei jää. Õnneks olid Astrid Brandmeistril kokkutulekute ajast nimekirjad olemas, kusagile arhiividesse minna polnud tarvis,” räägib Vilja Roots.
“1995. aasta 15. juunil moodustati Põltsamaal Peeter Peetsi algatusel piirkonna Endiste Poliitvangide ja Represseeritute Ühing (EPRÜ). Ühing koondab mõttekaaslasi ja me soovime oma mälestustega jätta ajalukku väikese jälje. Üksteist toetades käime kord kuus regulaarselt koos, seisame oma õiguste eest, püüame eluga kursis olla. Rõõmu teevad mõttekaaslastega kohtumised, suhtlemine ja ühised väljasõidud,” kirjutab Astrid Brandmeister.
Tänu ühingu energilisele asjaajamisele on Põltsamaal alates 1996. aastast ka mälestusmärk represseeritutele, mille juurde igal leinapäeval kogunetakse.
Nooruseajad kaugel Siberis
“Need, kelle lood selles raamatus kirjas, olid küüditamise ajal ju enamasti lapsed. Kahju, et pole koguda jõutud vanema generatsiooni mälestusi,” ütleb Vilja Roots. Raamatut ilmestavad pildid on pärit peamiselt pisut hilisemast ajast, kui kodumaalt juba pakke ja fotoaparaate saadi. Kõige raskematest aegadest pilte pole.
Siberi-tee algas kõigil meenutajatel Jõgeva jaamast. Elavalt kirjeldatakse äraviimise hommikut, oma tollast kodu, kuhu Siberist naasjatest peaaegu kedagi tagasi ei lubatud. Küüditamise aluseks võis saada ka mõni üpris tühine põhjus. Nagu kirjeldab Elle Kruustükk-Järve: “Mulle tükkis kavaleriks Viktori-nimeline Venemaalt tulnud eestlane, ta mulle ei meeldinud, oli joodik.”
Jutustatakse rasketest üleelamistest, nälja, külma ja haigustega võitlemisest ning tohutust kojuigatsusest, aga ka rahvuskaaslaste kokkuhoidmisest, vastupanuvõimest ja leidlikkusest, noorte ühistest pidudest jne. “Hirmu ei tundnud, ema oli ju meiega, alles aastaid hiljem mõistsin ema õudust, tal polnud loota kellelegi, veel hästi mäletati 1941. aasta küüditamist…,” on jutustanud Mati Juhansoo, kes märtsiküüditamise ajal oli alles poisike. “Mida tähendas küüditamine, teavad tõeliselt ainult selle üle elanud. Kõrvaltvaataja ei suuda ette kujutada täielikult segamini löödud elu: pole kodu, töökohta, ilma oma varast, ei tea, mis tuleb homme ja kuidas toita-katta oma peret…,? kirjutab kauaaegne arst ja õppejõud Silvi Saretok, kes küüditamise ajaks oli saanud 13-aastaseks.
Mälestusteraamatut “Elame veel…” pole osta võimalik, küll aga on seda mõnedes raamatukogudes. Nagu asjaosalised ise ütlevad, jagatakse seda raamatut vaid väärikatele inimestele. “Kui oleksime seda raamatut saanud keskkooli ajal lugeda, oleksime me ajaloost hoopis paremini aru saanud,” oli Vilja Rootsile hiljuti tunnistanud üks praegune ajalootudeng.
Vilja Rootsil on aga praeguseks koos järgmise raamatu materjal, kus asjaosalised meenutavad metsavendade aega, saksa sõjaväkke minemist, T?ehhi põrgut jne.
VAIKE KÄOSAAR
