Teenekas pedagoog on oma silmaga näinud Nikita Hru?t?ovi ja viibinud üleliidulise õpetajate kongressi delegaadina Leonid Breznevi vastuvõtul. Tänaseni suhtleb Eino Veskis oma kursusekaaslase, laulva revolutsiooni aegse Eesti ühe liidri Vaino Väljasega. Enda jaoks kõige meeldivamaks tegevuseks peab aga homme seitsmekümne viiendat sünnipäeva tähistav koolmeister oma teadmiste teistele edasi andmist ning kodukandi mineviku uurimist ja tutvustamist.
“Siin me oleme ja siia me jääme,” ütles noor ja energiline Eino Veskis oma abikaasale Siirile, kui nad aastakümneid tagasi Jõgevale kooliõpetajateks tulid. Sõnad said reaalsuseks. Praegu elab pedagoogidepaar siin Tähe tänava kortermajas. Nagu vaimuinimeste peres tavaline, hakkavad siingi kõigepealt silma sajad raamatud. Laual on ka Valgamaalased, härra ja proua Veskise sünnipaiga ja noorusaastate maakonna ajalehed.
Põrandal kõnnib tasakesi must valge ninatäpiga kass. “Kass elas Laiusevälja külas meie maakodu naabermajas. Kui tema eelmine perenaine igavikuteele läks, võtsime ta oma pereliikmeks ja panime nimeks lihtsalt Kiisu. Võib öelda, et päästsime ta rebaste käest, sest nemad on Laiuseväljal kümneid kasse maha murdnud,” räägib Eino Veskis. “Mis parata, see on aga looduse seadus,” lisab ta ühtlasi.
Järgnevalt räägime mitu tundi ajaloost. Nii õppeainest, mida Eino Veskis tuhandetele õpilastele õpetanud on, kui ka sellest, kuidas ajalugu pedagoogi enda ja tema esivanemate elukäiku mõjutanud on. “Mu vanaisa Juhan oli mölder ja kui keegi teda taga otsis, öeldi ikka, et ta on veskis. Nii sai mõisnik inspiratsiooni ka perekonnanime panekuks,” selgitab kolmveerandsajanda verstapostini jõudnud haritlane oma perekonnanime saamislugu.
Põhjalikkuse ja teadmistejanu poolest võinuks Eino Veskisest ehk ka teadlane saada. Paraku toimusid siis kõik väitekirjade kaitsmised Moskva kaudu. Kindlasti oleks hakatud perekondlikku tausta uurima ja oleks jõutud Eino Veskise isani, kes oli eestimeelne mees. Ka ülikooli astudes tuli Eino Veskisel isa tegevust võimude eest varjata. “Mu isa Aleksander Veskis alustas 1922. aastal teenistust Eesti Kaitseväe soomusrongis ja sai leitnandi aukraadi. Ta teenis Valgas ja mõned aastad ka Tapal. Ka hilisemad isa mõtted ja teod olid pühendatud vabale Eestile. Isa nägi ära ka Eesti riigi taassünni, ta suri 1995. aastal 90 aasta vanusena Jõgeval. Muide, mul on hea meel, et mu Saaremaal elav sugulane Jalmar Veskis on koostanud Veskiste perekonnakroonika, mis on Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis.
Tartu Riiklikku Ülikooli läks Eino Veskis ajalugu õppima 1950. aastal pärast Valga keskkooli lõpetamist. “Õppejõududest meenutan eriti hea sõnaga filosoofe Rem Blumi ja Leonid Stolovitsit, kes elab praegugi. Eino Veskise kursusekaaslasteks olid tuntud mehed ajalooteaduses: Põltsamaa kandist pärit Helmut Piirimäe, kellega koos on Veskis mitmeid ajalookonverentse korraldanud, samuti Enn Tarvel, Olaf Kuuli, Lembit Raid ja teised.
Samal kursusel õppis ka hilisem suursaadik ja eestimeelse EKP juht Vaino Väljas, kes oli ühiselamus Eino Veskise toakaaslane. “Valmistusime Vaino Väljasega koos eksamiteks. Huvitav oli kuulda tema mõtteavaldusi filosoofiaseminaridel. Laulva revolutsiooni ajal rääkisin ma sinimustvalge lipu ajaloost Jõgeval. Vaino Väljasel on aga suur roll selles, et see lipp taas Eesti riigis lehvima hakkas ja jälle riigilipuks sai. Praegu oleme Vaino Väljasega sageli juttu ajanud.” Eino Veskisega oli juttu ka Vaino Väljase ja Eesti Vabariigi presidendi Arnold Rüütli rollist Eesti riigi ajaloo erinevatel etappidel.
“Mõistagi pidid nad varem arvestama ajastu omapäraga, kuid eestimeelsust on nad endas alati kandnud. Ilma nendeta poleks me iseseisvust saavutanudki, on minu arvamus.”
Jõgeval täiskasvanuid ja lapsi õpetamas
Aastal 1956 sai Eino Veskisest neljateistkümneks aastaks Jõgeva Täiskasvanute Keskkooli direktor. Tunde annab ta selles koolis aga tänaseni. Eino Veskis kiidab täiskasvanute keskkooli tänast juhti Reet Kikkast. Ta tunneb heameelt selle üle, et praegu on täiskasvanute keskkoolis hakatud tegelema ka tema meelisala kodu-uurimisega. “Näiteks oli mul rõõm kuulda, et mu endine õpilane ja kooli vilistlane Anett Jõeäär esineb peagi Jõgeva valla ajaloosõprade ühingu Ambior konverentsil ettekandega Igor Ellissonist ja motospordist,” ütleb ajalooõpetaja.
Oma õpilastest Jõgeva Gümnaasiumis on õpetaja Veskisele aga kõige rohkem meelde jäänud helilooja ja muusik Alo Mattiissen ning tema pinginaaber, poeet ja ajakirjanik Jüri Leesment ja ka vanade autode kogumise ja iludusvõistluste korraldamisega tuntuks saanud Valeri Kirss. Küsimusele, kas Valeri Kirss juba koolis kaunitele neidudele üliaktiivset tähelepanu pööras, vastab tema omaaegne klassijuhataja ja kirjandusõpetaja Siiri Veskis: “Selle huviga ta küll silma ei paistnud. Ta oli poiss nagu poiss ikka ja üpris sõbraliku iseloomuga.”
“15 tänast Jõgeva Gümnaasiumi õpetajat on olnud kunagi minu õpilased, nende hulgas ka mu vanem tütar Maire Baida,” tunnistab teenekas pedagoog.
Eino Veskis rõõmustab sellegi üle, et paljudest tema õpilastest on saanud muuseumide rajajad ja juhatajad. “Kultuurilembeline majandijuht Heino Lääne rajas Paduverre talumuuseumi. Nüüd on muuseumi eestvedajaks tema poeg, ajakirjanik Tiit Lääne.
Ka Saarel asuva Kalevipoja muuseumi juhataja Viivi Lani ja Betti Alveri muuseumi projektijuht Toomas Muru on minu õpilased,” räägib Veskis.
Palusin Eino Veskisel ennast kui õpetajatüüpi iseloomustada. “Õpetamiskunsti olen õppinud ajaloolaselt ja pedagoogilt Hillar Palametsalt, kellega kohtusime viimati Jõgeval esimese rongi peatumise 130. aastapäeval. Palamets on mulle olnud õpetajaks, kolleegiks ja sõbraks. 35 aastat kuulusime koos temaga haridusministeeriumi ajalookomisjoni. Arvan, et ajalooalaseid teadmisi saab õpilastele kõige paremini edasi anda veenvalt ja põhjalikult selgitades. Sellist stiili kasutasin ka ühingu Teadus lektorina, kui rääkisin peamiselt rahvusvahelistest suhetest ja Jõgeva maakonna ajaloost. Kõige põletavamateks teemadeks olid ikka Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide suhted, samuti Teise maailmasõja tagajärgedest tingitud probleemid. Lektorina olen esinenud vist peaaegu kõikides Jõgevamaa paikades. Selle töö eest sain preemiaks reisi Bulgaariasse.”
Kohtumised “punaste” tsaaridega
1968. aastal osales Eino Veskis ka Moskvas üleliidulisel õpetajate kongressil. “Kongressil pidin ma tutvustama Eesti tegevussuundi töölis- ja kaugõppekoolide osas. 15-liikmelisse Eesti delegatsiooni kuulusid ka Põltsamaa Keskkooli direktor Kalju Teras, minu koolivend, akadeemik Heino Liimets, lastekirjanik Harri Jõgisalu ja tollane haridusminister Ferdinand Eisen. Kokku oli kongressil mitu tuhat delegaati, kellele korraldas vastuvõtu NLKP Keskkomitee peasekretär Leonid Breznev. Tollal ta oli veel noor mees, nii et polnud väga vigagi.”
Nõukogude impeeriumi juhtidest on Eino Veskis oma silmaga näinud ka Nikita Hru?t?ovi. “Osalesin Töölisnoorte Keskkooli direktorina Moskvas kursustel. Kuulasime teatris Viini artistide kontserti, mida koos oma kaaskonnaga külastas ka Hru?t?ov. Nägin teda kahekümne meetri kauguselt. “
Kodu-uurimine on Eino Veskisele aastakümneid töiseks hobiks. 1961. aastal valiti ta Jõgeva kodu-uurimise toimkonna esimeheks. Alates 1962. aastast on ta osalenud Eesti Teaduste Akadeemia kodu-uurimise alastel kokkutulekutel. 1991 viibis ta aga Soomes rahvusvahelisel kodu-uurimise alasel konverentsil, mida juhtis Hannes Valter.
Eino Veskis oli pidev autor rajooniajalehe kodulooleheküljel, mida toimetas teenekas ajakirjanik Herbert Sööde. Koos kultuuritegelase Airi Rütteriga lavastas ta Karl XII aegse pulma, millest rootslased filmi tegid. Filmimisel oli tõlgiks Veskiste tütar Mae, kes välismaalt parajasti Eestisse puhkust veetma oli tulnud.
Oma teadmised ja tähelepanekud on Eino Veskis kirja pannud raamatutesse “Seal, kus voolab Pedja”, “Siin- ja sealpool maanteed”, “Kuuskümmend aastat Jõgeva linna sõnas ja pildis”, “Jõgeva vald ristteel”. Artikleid on tema sulest ilmunud ligi nelisada.
Mõtted monumentidest
Koduloolasena on õpetaja Veskis olnud organisaatoriks paljude mälestusmärkide valmis saamisel ja avamisel. Need on Carl Robert Jakobsoni monument Tormas, Anna Haava mälestuskivi Pala vallas Haavakivil, mälestuskivi Oskar Lutsule tema sünnikohas, mälestustähis Põltsamaa trükikojale, kus trükiti esimene eesti ajakiri Lühike Õpetus, Enn Kippeli mälestustahvel Jõgeval ja mälestussammas Johannes Voldemar Veskile Vaidaveres, Paul Ariste mälestuskivi Rääbisel, mitmed Vabadussõja monumendid jne. Eino Veskise sõnul on monumentide avamisel viibinud mitmeid tuntud vaimuinimesi. “Näiteks kirjanik Hugo Raudsepa mälestuskivi avamisel Vaimastveres olid kohal kirjanikud Aadu Hint ja Paul-Eerik Rummo ja haridusministeeriumi ajalookomisjon eesotsas Hillar Palametsaga. Veskis rõhutab, et mälestuskivi vajab ka väärikat ja korrastatud ümbrust. “Mul on väga hea meel, et Siimustis asuva Eva Niinivaara mälestuskivi ümbrusse on hakatud maavanem Aiva Koka ja Jõgeva vallavanema Saima Kalevi eestvedamisel rajama parki, kuhu kutsutakse puid istutama tuntud inimesi.
Rääkisime Eino Veskisega ka tänases Eestis elevust tekitanud monumendilugudest ? Narvakate ideest Peeter I ausammas püstitada ja kurikuulsa pronkssõduri saatusest. “Peeter I-le ei soovitaks ma küll Narva monumenti püstitada. Tema võimu ajal toimusid Eestis suured vägivallateod ja küüditamised. Mõtteid pronkssõdurist alustan sellega, et eestlased on pidanud olude sunnil sõdima ja langema väga mitmesugustel rinnetel ja kõik sõdijad väärivad, et nende mälestus jäädvustatakse. Nii peaks ka pronkssõdur alles jääma, küll aga võiks talle teise koha otsida. Selle kuju õhkulaskmine tähendaks samade tegude kordamist, mida nõukogude võim tegi Vabadussõja monumentidega.”
Ehk kunagi kaugemas tulevikus on Jõgeval monument ka väärikale õpetajale ja haritlasele Eino Veskisele. Praegu soovime aga pedagoogika ja koduloo vanameistrile palju õnne, tervist ja jõudu uuteks tegudeks rahva vaimu valgustamisel.
JAAN LUKAS
