Ligi kaks nädalat kestnud eriolukord peaks olema õpetanud üht: pimeda egoismiga seda kindlasti ei seljata. Ei saa enam mõelda, et „mulle ei hakka ükski viirus külge!“ või „aga ma tahan ju poes käia!“ või „mis siis ikka juhtub, kui ma poodi lähen?“ Just need egoistlikud mina-sõnumid sünnitavad uusi piiranguid ja pikendavad olukorda aina enam.
Seda, kuhu egoism ja oskamatus uue olukorraga harjuda viib, on näidanud teised riigid, mis on kehtestanud täieliku liikumiskeelu. Ometigi ei pea ju tegema muud, kui lihtsalt kodus olema. Sellest lihtsamat ülesannet on raske välja mõelda…
Praegu pakub tuge mõte, et terve maailm on täpselt sama olukorra ees. See, kas haiguskõver kulgeb rahulikult või läheb vabalanguses ülesmäkke, on igaühe enda teha. Lihtne pole kellelgi. Isolatsioonis ollakse nii Eestis kui ka Soomes, Hispaanias ja Saksamaal. Majandus ja tööpuudus ägab igas maailma riigis ja puudutab meid kõiki. Nii kole, kui sellele mõtlemine ka poleks, pakub see teiselt poolt natukenegi õlatunnet.
Unustame sõna mina ja asendame selle meiega. Egoism pole kedagi õnneni viinud, kuid koostöös normaliseerub elu kergemini.
KERTTU-KADI VANAMB
