Tahame end teistega võrrelda. Eesti keskmine palk on tõusnud Portugali omast kõrgemaks, seal aga makstavat rohkem 13. ja 14. palka. Summad seega lähedased. Miinimumpalk on Portugalis kõrgem, hinnad poodides sarnased. Kummas riigis on parem elada?
Augustis (16.08.2019) teatas ERR uudisteportaal, et Portugalis on majanduskasv Euroliidu keskmisest kõrgem. Põhjuseks soodne tööjõu-, investeerimis- ja maksukliima. Soodustatakse oskustööjõu liikumist riiki. Riigist välja kipub pigem vähemkvalifitseeritud tööjõud nagu meilgi. Soome olevat muutnud koguni seadust, et soomlased liiga palju pensione ja puhkuseosakuid Portugali ei kannaks. Asjal muidugi ka omad varjuküljed – osa kohalikke on sunnitud kolima äärelinnadesse, et kallid linnasüdamed filmistaaridele jätta. Üks põhjus, miks Portugal investoreid ligi meelitab, on vähesed rahvustevahelised pinged. Nädalakese riigis elanud inimene ei pruugi sügavamat tõde märgata, aga teiste riikidega võrreldes oli seda sõbralikkust tõesti tunda. Mõni aasta tagasi oli Portugali iive Euroliidu madalaim. Nüüd on see pisut tõusnud, möödunud mõnest Lõuna-Euroopa riigist.
Mida Portugalis tehakse peale kurvavõitu fado laulmise?
Portveini tootmine
Douro ehk Kullajõgi tähistab mõnda aega Hispaania-Portugali piiri, voolab siis risti läbi Portugali ja suubub Porto linna juures Atlandi ookeani. Kõrg-Douro veinipiirkond on kantud UNESCO pärandmaastike nimekirja. Mööda lookleva jõe rohelise oru nõlvi tõusevad kõrgele kiltkivile ja graniidile rajatud viinamarjaterrassid. Kliima soe ja järskude kõikumisteta. Peso da Regua linnakese päevakuumuses astun sisse sümboolsesse Douro Rio nimelisse tühja kohvikusse ja tellin klaasi punaveini. Pokaal osutub üllatavalt suureks ja maksab ainult pisut üle euro, tuju muidugi läheb üha paremaks. Vein, mis minu klaasi ei mahu, 80 punast ja 40 valget sorti, voolab kokku Porto lähistele. Tuntuim sort Toureiga National. Paadid, mis kunagi vedasid vaate, veavad nüüd turiste.
Porto linnas on jõe kaldal portveinitehased ja -keldrid. Kivivannides kääritatud lahja viinamarjavein kangestatakse viinamarjapiiritusega umbes 20 alkoholikraadini ja seisab seal vähemalt kevadeni. Säravpunast ruby porti hoitakse edasi 20 000-liitristes vaatides, kus see säilitab viinamarja omadused, merevaigukarva tawny port omandab väikestes 200-liitristes vaatides laagerdades erilisi maitseid. Valgest marjast tehakse ka valget porti, aga vaadis seistes saab seegi pisut tumedama tooni. Vintage port tehakse kindla sordi või aasta marjast. Veinimeistrid ei tohi kasutada parfüüme ega süüa küüslauku. Hämaras veinipangas lapiti tolmuvaid aastakäikude pudeleid on näha võre taga alates 1904-st. Mõne odavama neist saaks sõbrahinnaga 6000 euro eest. Tavalisem pudel maksab firmapoes 10 eurot. Tähelepanu: portveini tarbitakse söögikorra lõpus või heade sõprade seltskonnas väikese 5 cl klaasiga! Mõnikord sobib ka jääga lahjendatult.
Veinimõisas
Veel rohkem on Portugalis tavalisi viinamarjaveine. Jõuame pidulikult ajaloolisse veinimõisa. Jalutame kaunite hortensiaõite pallide vahel, pargitee äärde jäävad 200-aastased eukalüptid ja mammutipuud, tüved luuderohus. Taamal poseerivad luiged ja paabulinnud. Maja juurde pöörab kruusa krõbisedes perekonna luksuslimusiin. Siis läheme hoonesse maitsma vinho verdet, mis tõlkes ei tähenda mitte rohelist, vaid noort veini. Tummahambast telefoni näppiv neiu kallab selle meile klaasidesse. Mind valdab pettumus, oleme saanud klaasitüki kuldraamis. Veinis, mida toodetakse kaks miljonit pudelit, mis maksab mõisas 3 ja meie poodides 6–7 eurot pudel, ei ole midagi erilist, tavaline lürpvein. Ka nurgapealsest minimarketist saan oluliselt paremat vinho verdet. Vot siis!
Mainin siiski, et erinevad veinipoed üle maa on täis väga häid mõõduka hinnaga piirkonnaveine. Euroliidus vaieldakse, kas alkoühikul peaks olema miinimumhind. Šotimaa ja Iirimaa arvavad, et peaks, Portugal arvab, et mitte.
Sport
Enamik meist teab Portugali jalgpalli. Legendaarne vutistaar Ronaldo on pärit Madeira saarelt ehk Eesti mõistes Saaremaalt. Senimaani lööb ta imeväravaid ja teeb annetusi heategevusüritustel. Esimest korda sel sajandil kohtus Eesti koondis Portugali koondisega 2000 Tallinnas, teist korda Lissaboni Benfica staadionil 6. oktoobril 2001. Giid Mirjam kirjeldas seda sündmust järgnevalt:
Tudengineiu läks Lissaboni Eesti saatkonda tasuta pileteid küsima. Sealt sai ta loožikohad ja suure sinimustvalge lipu lehvitamiseks. Matši kestel leidsid telekaamerad haruldase fänni korduvalt üles ning tuttavad hakkasid helistama. Eesti kaotas 0:5, 60 000-se mahutavusega staadioni valdas testosteroonist nõretav möll, mis esialgu tundus neiule ohtlik. Siis aga hakkasid portugali tuttavad teda lohutama ning õhtusöögile kutsuma. Kui ta pakkumised hajutanuks, saanuks ta nädal otsa tasuta süüa. Järgmisel päeval helistas talle tundmatu number:
„Siin president Lennart Meri. Tore, et te meie jalgpallikoondisele kaasa elasite, aga juhin tähelepanu sellele, et Eesti lipp ja Che Guevara pildiga särk ei sobi kokku!“ Tõepoolest: enne mängu pillas tudengineiu šokolaadijäätise särgile ja Ladina-Ameerika marksistlik revolutsionäär oli odavaim asendus, mis kaubamajast müügil.
Hotellis telekapulti plõksides märkan kummalist spordiala. Selgub, et jälgin otseülekandes rulluisuhoki MM finaalmatši. Argentiina põhiliselt ründab, Portugal kaitseb, võidab lisaaja karistusvisetest ja tuleb maailmameistriks! Järgmisel päeval ootavad tuhanded fännid lennujaamas omade saabumist ning 3–4 telekanalit jälgivad seda katkematult. Nii tund või paar. Lõpuks saab Portugali spordipoiss allkirja oma kõvera otsaga hokikepile ja raputab seda võidukalt!
Niimoodi nad seal Lusitaanias elavad. Tervitan, lehvitan ja järgmise korrani!
JAANUS JÄRS, vaatleja
