30. märtsil 1917 sai Eesti autonoomiaõigused. Käimas oli I maailmasõda, mille tagajärjel lagunesid impeeriumid. Eestis hakati moodustama rahvusväeosi, tuli kokku Maapäev, mis kujunes kõrgemaks võimuks Eestis. 19. veebruaril 1918 moodustati Päästekomitee, mille koosseisu kuulusid Konstantin Päts, Konstantin Konik ja Jüri Vilms. 23. veebruaril 1918 loeti Eesti iseseisvusmanifest ette Pärnus Endla teatri rõdul ja 24. veebruaril Tallinnas. Manifesti aitas koostada Juhan Kukk, hilisem riigivanem. Manifest kuulutas Eesti iseseisvaks demokraatlikuks riigiks, 24. veebruari 1918 loetaksegi Eesti Vabariigi sünnipäevaks.
Päästekomitee andis välja viis päevakäsku. Esiteks kuulutati Eesti Vene-Saksa sõjas erapooletuks, teiseks kästi manifest kõigis Tallinna kirikuis rahvale ette lugeda ja kirikukelli helistada. Kolmandaks tühistati nõukogude võimu poolt teostatud natsionaliseerimised ja taastati tootmisvahendite eraomand. Neljandaks kutsuti sõjaväeteenistusse mõned sõjaväekohuslaste aastakäigud. Viiendaks moodustati Eesti Ajutine Valitsus eesotsas Konstantin Pätsiga.
Konstantin Päts sündis 23. veebruaril 1874 Pärnumaal Tahkuranna vallas. Õppis Pärnu linnakoolis, Riia vaimulikus seminaris, Pärnu Gümnaasiumis, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, mille lõpetas kandidaadikraadiga. Teenis advokaat Jaan Poska juures, oli 1901-1905 ajalehe Teataja toimetaja, viibis maapaos Sveitsis ja Soomes.
19. veebruaril 1918 valiti Päts Päästekomitee esimeheks, 1919. a oli Asutava Kogu ja Riigikogu liige. Aastatel 1920-1934 juhtis viit valitsust, 1938 valiti Eesti esimeseks presidendiks. 4. septembril 1939 toimus Konstantin Pätsi külaskäik Jõgevale.
1940. aasta riigipöörde järel küüditati K. Päts sama aasta 30. juulil koos perekonnaga Ufaasse. 1954. aastal saadeti president taas Eestisse. Ta viibis Jämejala psühhoneuroloogiahaiglas, kuid et rahva seas hakkasid liikuma kuuldused, et president on Eestis, viidi ta 31. detsembril taas Venemaale, kus ta 18. jaanuaril 1956. aastal suri.
1990. aastal toodi Konstantin Pätsi säilmed kodumaale ja maeti Tallinna Metsakalmistule.
Konstantin Pätsi mõtte-ja võitluskaaslane oli Konstantin Konik (19. XII 1873 ? 3. VIII 1936). Ta lõpetas Tartu gümnaasiumi ja Tartu Ülikooli arstiteaduskonna, omandas doktorikraadi. Oli keiser Nikolai II ihuarst, tema õpilane oli akadeemik Nikolai Burdenko. Konik andis välja ajakirja Tervis, oli selle peatoimetaja. 19. veebruaril 1918 valiti ta Päästekomitee koosseisu.
1920. aastal valiti Konik Tartu Ülikooli professoriks, ta tegi Maarjamõisa kliinikus üle 300 operatsiooni, hiljem töötas haridus- ja sotsiaalministrina. Konstantin Konik suri 3. augustil 1936 ja on maetud Tallinna Metsakalmistule. Järelehüüded matustel olid Johan Laidonerilt, Kaarel Eenpalult, Jaan Tõnissonilt, Hans Kruusilt (ajakiri Horisont 2003, nr 2).
Jüri Vilms sündis 1. märtsil 1889 Viljandimaal. Õppis Pilistvere kihelkonnakoolis, Pärnu Gümnaasiumis, Tartu Ülikoolis, mille lõpetas õigusteaduse kandidaadikraadiga. Jüri Vilms oli Eesti Ajutise Valitsuse esimene kultuuriminister ja ühtlasi peaminister, seega K. Pätsi asetäitja, kuulus 19. veebruaril 1918 Päästekomitee koosseisu.
24. märtsil 1918 alustas Vilms Tallinnast teekonda Soome ja Rootsi. Soomes arreteerisid ta sakslased ja ta lasti 13. aprillil 1918 spionaazisüüdistusega maha.
15. detsembril 1920 tõi Jüri Vilmsi isa poja põrmu sõjalaeval ?Lennuk? kodumaale. Leinatalitus toimus Estonia kontserdisaalis, ta maeti kodukalmistule. 1926. aastal avati Jüri Vilmsi hauasammas. Ta oli esimene eestlane, kes tunnistati rahvuspoliitiliseks geeniuseks.
Eesti Vabariigi esimene hingetõmme jäi aga väga lühikeseks. 25. veebruaril 1918 saabusid Tallinna Saksa väed, 3. märtsil viidi Eesti hõivamine lõpule. Saksa okupatsiooni kokku varisedes alustas 11. novembril 1918 Tallinnas uuesti tööd Eesti Ajutine Valitsus Konstantin Pätsi juhtimisel. 27. novembril võeti vastu otsus kaitsta Eesti iseseisvust. Vabadussõda kestis 28. novembrist 1918 2. veebruarini 1920 ja lõppes eestlaste võiduga.
Meie iseolemise idee on elanud üle aegade ja kestab seni, kuni kestab selle kandja, põline eesti rahvas, kes võitleb oma olemasolu ja õiguste eest.
EINO VESKIS,
Eesti Kodu-uurimise Seltsi liige
