Nimelt näitavad autoriteetsete uuringute tulemused, et meie tööturg on tegelikult vägagi paindlik. See sunnib küsima: kas tööturu jäikuse jutlustajad pole olukorraga kursis või eelistavad nad kasutada vaid selliseid andmeid, mis sobivad nende eesmärkidega.
Töösuhete paindlikkuse või jäikuse lakmuspaberiks peetakse inimese töölevõtmise ja vallandamise protseduuri lihtsust või keerukust. Harvad pole väited, nagu takistaks uute töökohtade loomist asjaolu, et töösuhte lõpetamine olevat tööandjale kulukas ja vaevaline. Eelkõige peetakse siin silmas töölepingu seaduses kehtestatud etteteatamistähtaegu ja koondamishüvitisi.
Elukauge loosungTööandjad ei väsi mantrana kordamast, et töötajate vallandamine tuleb muuta lihtsamaks. Vaikides maha tõsiasja, et töötajale koondamise puhuks ette nähtud tagatiste kärpimine ei paranda karvavõrdki Eesti majanduse konkurentsivõimet, rääkimata uute töökohtade loomisest. Tekitab ju uusi töökohti kasumit tõotav äriidee, mitte madalad vallandamiskulud.
Ametiühingute keskliidu juhina tuleb minulgi iga päev täita tööandja rolli. Võin isiklikule kogemusele toetudes kinnitada, et vähegi mõtlev tööandja ei võta tööle ühtki liigset inimest isegi siis, kui ta teab, et selle töötaja vallandamine mõne aja pärast ei maksa talle sentigi.
Ka tunnustatud tööturu-uurija Raul Eamets Tartu Ülikoolist on seisukohal, et Eestis on töösuhted vägagi paindlikud. Nagu tema uuringud näitavad, tekib meil üheaegselt väga palju uusi töökohti ja kaob vanu. Ja oh imet ? ükski seadus ei takista inimeste liikumist ühelt töökohalt teisele! Selles võrdluses oleme me kaugel ees paljudest teistest Euroliidu riikidest.
Majanduse üleilmastumine viib odava töö Euroopast paratamatult ära. Tänapäeval võib suure ettevõtte sisseseade demonteerimisest Tallinnas kuni selle taaskäivitamiseni näiteks Indias kuluda kõigest kolm nädalat. Probleem ongi eelkõige selles, mida teha inimestega, kes sellisel juhul Eestis töö kaotavad? See, kas nad leiavad uue töökoha, ei sõltu kuidagi sellest, kui suurt koondamishüvitist tööandja neile maksma peab.
Millist tööd pakutakse uutel töökohtadel ? on see kvaliteetne ja korraliku palgaga või hoopis primitiivne rabamine n-ö sandikopikate eest? Kui vabu töökohti leidub, siis kas on vabanenud töötajatel seal nõutavad teadmised-oskused või saavad nad need kiiresti omandada? Kurdavad ju ettevõtjad juba mõnda aega valjul häälel, et kvalifitseeritud tööjõudu ei leia ka tikutulega otsides.
Sellest hoolimata ei keskendu Eesti riigi tööturupoliitika sellele, kuidas suurendada meie sotsiaalset kapitali ja ettevõtete konkurentsivõimet, toetades töötajate pidevat täiend- ja ümberõpet. Lootusetult hilja on hakata inimese koolitamisega tegelema siis, kui ta on juba töö kaotanud.
Tegelikud probleemidTöösuhte kaitse tasemelt kuulub Eesti Euroopa keskmike hulka ? sellisele järeldusele jõudis mõne aasta eest Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) võrdlev uuring. Kui meil peab enam kui kümme aastat ühe tööandja juures töötanud inimesele koondamisest ette teatama neli kuud ning hüvitisena maksma tema nelja kuu palga, siis Euroopas on riike, kus koondatu saab hüvitisena ühe kuu palga iga töötatud aasta eest. Seega tuleks näiteks 12 aastat ettevõttes töötanud inimesele maksta koondamisel sisuliselt tema aastapalk.
Eesti tööjõu-uuringus tuleb vastata ka hulgale küsimustele töösuhete kohta. Kogutud andmed ulatuvad tagasi kuni 1989. aastani. Eesti Ametiühingute Keskliit tegi juba viis aastat tagasi sotsiaalministeeriumile ettepaneku tellida tööjõu-uuringu töösuhteid käsitlevate andmete teaduslik analüüs. Kahjuks on see tänaseni jäänud hüüdja hääleks kõrbes ja hindamatu materjal on sama hästi kui kasutamata.
Tööjõuturu paindlikumaks muutmise vajadus on kirjas ka koalitsioonilepingus. Selleks tahetakse võtta vastu uus töölepingu seadus, mille väljatöötamisse on lubatud kaasata tööturu osapooled. Uue seaduse valmimise tähtajana on nimetatud käesoleva aasta IV kvartalit. Kuna tegemist on mahuka valdkonnaga, kus põrkuvad selgelt vastandlikud seisukohad, julgen kahelda, kas ametiühingud, tööandjad ja valitsus selle eelnõu kesksed küsimused poole aastaga tõepoolest läbi vaielda jõuavad.
Kuigi Eesti tööturg on paindlik, on siin veel küllaga arenguruumi. Kindlasti on selleks vaja rohkem tööturu osapoolte kokkuleppeid, mitte kõige reguleerimist seadustega ? teavad ju ametiühingud ja tööandjad ise kõige paremini, millised on pakilised probleemid ja suudavad omavahel kokku leppida nende kõige sobivamad lahendused. Väga lai tööpõld on paindliku tööaja ja töökorralduse juurutamine.
Kuid Eesti majanduse jätkusuutlikkuse ja konkurentsivõime tagab ainult kvaliteetne ja hästi motiveeritud töötajaskond ? inimesed, kes on saanud hea kutsealase väljaõppe. Just see aitaks neil kiiresti, vahepealset töötaolekut kogemata, liikuda ühelt töökohalt teisele ka siis, kui neile tööd andnud ettevõte oma tegevuse lõpetab. See on aga väljakutse, mille lahendamine eeldab palju rohkem kui uue töölepingu seaduse koostamine.
HARRI TALIGA,
Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees