Eesti tööturg on paindlik

Nimelt näitavad autoriteetsete uuringute tulemused, et meie tööturg on tegelikult vä­gagi paindlik. See sunnib küsima: kas tööturu jäikuse jutlustajad pole olu­kor­raga kursis või eelistavad nad kasutada vaid selliseid andmeid, mis sobivad nende eesmär­kidega.

Töösuhete paindlikkuse või jäikuse lakmuspaberiks peetakse inimese töölevõtmise ja vallandamise protseduuri lihtsust või keerukust. Harvad pole väited, nagu takis­taks uute töökohtade loomist asjaolu, et töösuhte lõpetamine olevat tööandjale kulu­kas ja vae­va­line. Eelkõige peetakse siin silmas töölepingu seaduses kehtestatud ette­teatamis­tähtaegu ja koondamishüvitisi.

Elukauge loosung

Tööandjad ei väsi mantrana kordamast, et töötajate vallandamine tuleb muuta lihtsa­maks. Vaikides maha tõsiasja, et töötajale koonda­mise puhuks ette nähtud tagatiste kär­pimine ei paranda karvavõrdki Eesti majanduse konkurentsivõimet, rääkimata uute  töökohtade loomisest. Tekitab ju uusi töö­kohti kasumit tõotav äriidee, mitte madalad vallandamis­kulud.

Ametiühingute keskliidu juhina tuleb minulgi iga päev täita tööandja rolli. Võin isikli­kule kogemusele toetudes kinnitada, et vähegi mõtlev tööandja ei võta töö­le ühtki liig­set inimest isegi siis, kui ta teab, et selle töötaja vallandamine mõne aja pä­rast ei maksa talle sentigi.

Ka tunnustatud tööturu-uurija Raul Eamets Tartu Ülikoolist on seisu­kohal, et Eestis on töösuhted vägagi paindlikud. Nagu tema uuringud näitavad, tekib meil üheaegselt väga palju uusi töökohti ja kaob vanu. Ja oh imet ? ükski seadus ei takista inimeste liikumist ühelt töökohalt teisele! Selles võrdluses oleme me kaugel ees paljudest teistest Euroliidu riikidest.

Majanduse üleilmastumine viib odava töö Euroopast paratamatult ära. Täna­päeval võib suure ettevõtte sisseseade demonteerimisest Tallinnas kuni selle taaskäivitami­seni näiteks Indias kuluda kõigest kolm nädalat. Probleem ongi eelkõige selles, mida teha ini­mestega, kes sellisel juhul Eestis töö kaotavad? See, kas nad leiavad uue töökoha, ei sõltu kuidagi sellest, kui suurt koondamishüvitist tööandja neile maksma peab.

Millist tööd pakutakse uutel töökohtadel ? on see kvaliteetne ja korraliku palgaga või hoopis primitiivne rabamine n-ö sandikopikate eest? Kui vabu töökohti leidub, siis kas on vabane­nud töötajatel seal nõutavad teadmised-oskused või saavad nad need kiiresti omandada? Kurdavad ju ettevõtjad juba mõnda aega valjul häälel, et kvalifit­see­ri­tud tööjõudu ei leia ka tikutulega otsides.

Sellest hoolimata ei keskendu Eesti riigi töötu­ru­poliitika sellele, kuidas suurendada meie sotsiaalset kapitali ja ettevõtete konkurent­si­võimet, toetades töötajate pidevat täiend- ja ümberõpet. Lootusetult hilja on hakata inimese koolitamisega tegelema siis, kui ta on juba töö kaotanud.

Tegelikud probleemid

Töösuhte kaitse tasemelt kuulub Eesti Euroopa keskmike hulka ? sellisele järeldusele jõudis mõne aasta eest Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) võrdlev uuring. Kui meil peab enam kui kümme aastat ühe tööandja juures töötanud inimesele koondami­sest ette teatama neli kuud ning hüvitisena maksma tema nelja kuu palga, siis Euroo­pas on riike, kus koondatu saab hüvitisena ühe kuu palga iga töötatud aasta eest. See­ga tuleks näiteks 12 aastat ettevõttes töötanud inimesele maksta koondamisel sisuliselt tema aastapalk.

Eesti tööjõu-uuringus tuleb vastata ka hulgale küsimustele töösuhete kohta. Kogutud andmed ulatuvad tagasi kuni 1989. aastani. Eesti Ametiühingute Keskliit tegi juba viis aastat tagasi sotsiaalministeeriumile ette­paneku tellida tööjõu-uuringu töösuhteid kä­sitlevate andmete teaduslik analüüs. Kah­juks on see tänaseni jäänud hüüdja hääleks kõrbes ja hindamatu materjal on sama hästi kui kasutamata.

Tööjõuturu paindlikumaks muutmise vajadus on kirjas ka koalitsioonilepingus. Sel­leks tahetakse võtta vastu uus töölepingu seadus, mille väljatööta­misse on lubatud kaasata tööturu osapooled. Uue seaduse valmimise tähtajana on ni­metatud käesoleva aasta IV kvartalit. Kuna tegemist on mahuka valdkonnaga, kus põrkuvad selgelt vas­tandlikud seisukohad, julgen kahelda, kas ametiühingud, tööand­jad ja valitsus selle eelnõu kesksed küsimused poole aastaga tõepoolest läbi vaielda jõuavad.

Kuigi Eesti tööturg on paindlik, on siin veel küllaga arenguruumi. Kindlasti on sel­leks vaja rohkem tööturu osapoolte kokkuleppeid, mitte kõige reguleeri­mist sea­dustega ? teavad ju ametiühingud ja tööandjad ise kõige paremini, millised on pakilised prob­lee­mid ja suudavad omavahel kokku leppida nende kõige sobi­vamad lahendused. Väga lai tööpõld on paindliku tööaja ja töökorralduse juurutamine.

Kuid Eesti majanduse jätkusuutlikkuse ja konkurentsivõime tagab ainult kvaliteetne ja hästi motiveeritud töötajaskond ? inimesed, kes on saa­nud hea kutsealase väljaõppe. Just see aitaks neil kiiresti, vahepealset töötaolekut ko­gemata, liikuda ühelt tööko­halt teisele ka siis, kui neile tööd andnud ettevõte oma tegevuse lõpetab. See on aga välja­kutse, mille lahendamine eeldab palju rohkem kui uue töölepingu seaduse koostamine.

HARRI TALIGA,
Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees

blog comments powered by Disqus