Eesti Televisioon näitab “Elutööd”

Küsimusele, missuguse sõnumi film vaatajani peaks tooma, vastas ta, et eelkõige usu, et kui inimene väga tahab, suudab ta nii otseses kui ka kaudses mõttes läbi kivi minna. ?Festival tuli jäädvustada juba sellepärast, et graniit on skulptorile niisamasugune katsumus ja väljakutse nagu olümpiamängud sportlasele,” ütles Ants Paju. “Samas tähistas festival, millest võttis osa nii euroliidu vanade kui ka uute liikmesriikide skulptoreid, Eesti vastuvõtmist Euroopa Liitu. Lisaks sellele jõudsid olümpiamängud tagasi oma päriskoju, st Kreekasse ja kolm nädalat pärast graniitskulptuuri festivali lõppu austas Põltsamaa rahvas Sõpruse pargis skulptuuri “Tee Olümposele” jalamil kolme Eesti sportlast, kes Ateenast medali tõid. Needki momendid nõudsid jõulist pildiväljundit.? Paju tunnistas, et tegelikult olnuks festivali jäädvustamiseks vaja palgata professionaalne võttegrupp, ent selleks annetuste abil korraldatud ürituse eelarves raha ei jätkunud. Seepärast istusid Ants Paju ja Põltsamaa videomees Ellar Sügiste enne festivali lihtsalt kahekesi maha ja arutasid omavahel läbi, missugused episoodid on vaja üles võtta, et 68-päevasest festivalist ülevaadet saada, ning Sügiste tegi operaatoritöö ära. ?Ellari pluss on vaatenurga kargus: ta ei hakka mingite nõksudega kivi kivimaks ja inimest inimesemaks tegema,? ütles Ants Paju. ?Teiseks suudab materjali üles võtta tervikepisoodidena, millel on algus, arendus ja lõpp, ning ainult sellisest materjalist saabki filmi kokku monteerida.? Monteerijateks palgati aga tõesti juba pealinna professionaalid, Karmo Kaasik ja Villem Tammar: nemad suutsid paika panna õiged aktsendid, mis on dokumentaalfilmi puhul äärmiselt olulised. RIINA MÄGI