“Piirideta sõprus 2” pealkirja kandnud laagriprojekti rahastasid programmi Euroopa Noored Eesti ja Rootsi büroo. Kui Jõgevamaa Vaimupuudega Isikute Tugiühingu esindajad eelnevalt projektikoolitusel käisid, tundsid Euroopa Noored Eesti büroo inimesed muret, kuidas nad küll kahe ühiskonna sotsiaalseid võimalusi käsitlevat arutelu korraldada kavatsevad: teema on ju keeruline tavaliste noortegi jaoks, vaimupuudega noorte jaoks seda enam.
“Tegelikult kukkusid arutelud aga välja päris asjalikud ja sisukad,” ütles Jõgevamaa VPITÜ juhatuse esimees Liia Vöörmann. “Me ütlesime noortele juba hommikul, et õhtupoolikul tuleb arutelu ja palusime neil küsimused valmis mõelda. Ja kui keegi juba otsa lahti tegi, siis kasvas ühe küsimuse vastusest välja teine ja meil, juhendajatel polnudki vaja vestlusse suurt sekkuda.”
Tõlkki oli noortel omast käest võtta: Jõgevamaa noormees Andre Piho veetis mõned aastad tagasi ühe talve Rootsis, kus ta vastavas koolituskeskuses kutseõpet sai rootsi keele oskuse omandas.
“Uudiseks oli meie noortele see, et Rootsis saab vaimupuudega inimene ka gümnaasiumihariduse omandada ? tõsi küll, eriprogrammi alusel,” ütles Liia Vöörmann. “Gümnaasiumis õppimise ajal makstakse vaimupuudega noorele isegi õppetoetust. Meie vaimupuudega noortele pakutakse vaid põhiharidust.”
Ka töö leidmine on vaimupuudega noorel Rootsis kergem, sest tööandjate suhtumine on teine. Ja suured hooldekodud, mis meil veel tavalised, on Rootsis ammu laiali saadetud: vaimupuudega inimesed elavad väikestes hubastes grupikodudes, kus on ka hooldajad, ent kus igaüks mingil määral ise enda eest hoolitseb.
“Me ei virise enam kunagi!” lubasid Rootsi noored pärast kahe maa võimaluste võrdlemist.
Vaimupuudega inimesi puudutava kõrval päriti üksteiselt ka muude ühiskonnaelu tahkude, nagu tööpäeva ja -nädala pikkuse, keskmise ja alampalga, lastetoetuste, rahvatraditsioonide jms kohta.
Tartusse ja Taevaskotta
Lõbusamat sorti ühistegevuse hulka kuulusid Kairi Merimaa ja Merje Talistu juhendamisel linasest nöörist ja savist ehete ning männikäbidest piltide meisterdamine, Kaiu Kasela juhendamisel lauamängude mängimine, samuti korvpalli- ja käesurumisvõistlus. Viimase võitsid eesti noored.
Väljasõidud tegid laagrilised Tartusse ja Taevaskotta. Tartus meeldis noortele kõige rohkem mänguasjamuuseum, Taevaskojas lõbusõit Lonni-nimelise laevaga. Kui Eesti kultuuriga tutvusid Rootsi noored Tartu-sõidul ja lõpuõhtul kohalike rahvamuusikute seltsis, siis Eesti noortele oma kultuuri tutvustamiseks korraldasid Rootsi noored eraldi kultuuriõhtu. Seal mängiti läbi Rootsi rahvakalendri tähtpäevade kombestik.
Veel mahtusid laagrinädalasse grilliõhtud, diskod, viis kilomeetrit eemal Palojärve ääres suplemas käimine ning lihtsalt suhtlemine.
Paberirulli-päevad
Kuna Jõgevamaa ja Trollhättani vaimupuudega noored on omavahel suhelnud juba kümme aastat, saades kokku kord Eestis, kord Rootsis, olid paljud laagrilised omavahel tuttavad. Kes aga polnud, said headeks sõpradeks Karaskil, nii et kahel viimasel päeval pidid juhendajad, paberkäterätirullid käes, ringi jooksma ning pisarais silmi ja vesiseid ninasid kasima. Liia Vöörmann pidas aga omaette saavutuseks seda, et laagri ajaks õnnestus Võisiku hooldekodust välja tuua kaks paremate võimaluste puudumisel sinna paigutatud noort ning et laagrisse soostus tulema ka üks kodune noormees, kes tavaliselt rahva sekka tulla häbeneb.
“Kui siiani on see rohkem juhendajate mure olnud, et kahe maa noored jälle kokku saaksid, siis nüüd tulid nad ise küsima, kuidas nad kaasa aidata saaksid, et selline kokkusaamine peatselt taas toimuks,” ütles Liia Vöörmann.
Lisaks programmile Euroopa Noored toetasid Karaski laagrit Jõgeva linn ning Põltsamaa ja Torma vald. Nõuga oli korraldajatele toeks Jõgevamaa Puuetega Inimeste Koda.
RIINA MÄGI
