Eesti rahvaarv on tänu eestlaste tagasirändele suurenenud juba kaks aastat järjest. Aga rahvastiku vananemise tõttu sellest majanduskasvu säilitamiseks ei piisa.
Statistikaamet rõõmustas eestlasi möödunud nädalal uudisega, et Eesti rahvaarv kasvas juba teist aastat järjest. Esialgsetel andmetel elas 2017. aasta 1. jaanuari seisuga Eestis 1 317 800 inimest, mida on 1850 võrra enam kui mullu. Elanike arvu suurenemise põhjus oli positiivne rändesaldo. Alates 2016. aastast peab statistikaamet rände üle arvet uue metoodika alusel ning selle põhjal ületab sisseränne väljarännet. Eelmise aasta jooksul asus Eestisse elama 3300 inimest rohkem, kui neid Eestist lahkus. Sisserände peamiseks allikaks on Eesti enda kodanikud, kes on peale välismaal elatud perioodi otsustanud kodumaale naasta.
Rahvaarv suureneb, kuid rahvastik vananeb
Positiivne rändesaldo on eriti silmapaistev võrreldes teiste Baltimaadega, kus väljaränne on sisserändest enam kui kaks korda suurem. Eesti loomulik iive püsib kahjuks endiselt negatiivne. Kuigi lapsi sündis mullu pea 14 000, siis suri üle 15 000 inimese. Siiski on märkimisväärne, et hoolimata sünnitusealiste naiste arvu vähenemisest, on sündide arv püsinud ligikaudu samal tasemel juba viis aastat.
Kuigi trendimuutus rahvaarvus sunnib üle vaatama ka seniseid rahvaarvuprognoose, ei muuda see olematuks rahvastiku vananemist. Tänaste arvutuste kohaselt kahaneb parimas tööeas ehk 25- kuni 64aastaste inimeste arv juba lähema 10 aasta jooksul ligikaudu 80 000 inimese ehk umbes kümne protsendi võrra. Rahvaarvu vähenemine on eluea pikenemise tõttu suurusjärgu võrra aeglasem, mistõttu tulevikus suureneb oluliselt töötavate ühiskonnaliikmete koormus ülejäänute ülalpidamisel.
Tagasirännet ajendab elatustaseme tõus
Nagu öeldud, on tänase positiivse rändesaldo taga peamiselt Eestisse tagasipöörduvad eestlased. Siia naasmise peamiseks ajendiks võib pidada kiiret elatustaseme tõusu ja soodsat olukorda tööturul. Eesti tööhõive ei ole kaasajal olnud kordagi nii kõrge. Kui viimase majandusbuumi kõrghetkel ulatus hõivemäär 63 protsendini, siis nüüd juba 66 protsendini, mis on väga hea näitaja ka võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega. Väga kiire on olnud ka reaalsete sissetulekute kasv. Kuigi majandusbuumi ajal oli keskmise palga aastane kasvuprotsent lausa kahekohaline, siis pea sama kiire oli ka tollane inflatsioon. Täna on keskmine palk võrreldes 2010. aastaga kasvanud sisuliselt poole võrra, kuid tarbijahinnaindeksi kasv on sama periood jooksul piirdunud vaevu kümne protsendiga. Ka ostujõuga kohandatud sisemajanduse kogutoodangu poolest inimese kohta oleme jõudnud 75 protsendi tasemele EL keskmisest, võrreldes 65 protsendiga aastal 2010.
Lisaks meie edule, soosib tagasirännet ka teiste ebaedu. Tagasipöördujate peamine lähteriik on mõistagi Soome, kus püsivalt elavate eestlaste suurusjärguks on varasemalt pakutud ligi 50 000 inimest. Kuigi Soome majanduse langus on peatunud, on sisemajanduse kogutoodangu kasv äärmiselt napp, seda ilmselt ka lähiaastail. Tavainimese jaoks on eriti selgelt tunnetatav erinev kliima tööturul. Kui Eestis näib palgaläbirääkimistel jäme ots olevat töötajate käes, siis Soomes on palgakasv viimastel aastatel piirdunud vähem kui pooleteise protsendiga. Hoolimata madalamast loomuliku töötuse määrast, on reaalne töötus Soomes Eestist oluliselt kõrgem, jäädes mullu üheksa protsendi piirimaile.
Kahjuks ei näi tööhõive tõusust ja tagasirändest Eesti tööturu jaoks piisavat. Kuigi eelmise aasta kolmandas kvartalis suurenes ka töötuse määr, siis on oluliselt kasvanud vabade ametikohtade arv.
MIHKEL NESTOR, SEB majandusanalüütik