Eestlased on vana rahvas, kes on väga kaua siinsel asualal elanud. Ka Eesti sinimustvalge lipp, mis saab 4. juunil 127 aastaseks, on võrreldes enamiku teistega väga auväärses eas. Täiesti eriline on aga tõsiasi, et meie esmalipp on reliikviana säilinud.
Meie sinimustvalge lipp on meid ühendanud ja liitnud nii mure- kui rõõmuaegadel: selle all on langetud, aga ka hõisatud. Selle heiskamine on olnud kord innustatud, siis keelatud. See lipp on alati olnud rahva elujõu üks allikaid.
Nagu varasematelgi aastatel, kogunetakse tänavu 4. juuni hommikul kell 7 Toompeale Pika Hermanni jalamile. Kaitseväe orkestri, kooriühingu laulukooride, Kaitseliidu ja paljude seltside liputoimkondade osavõtul heisatakse pidulikult riigilipp number üks.
Eesti Vabariigi esmaväljakuulutamise paika, ajaloolise Endla teatri rõdu esisele toovad kooliõpilased 127 normaalmõõtmeis kandelippu. Otepääl peetakse mõttetalguid lipu muuseumi tuleviku teemal. Viljandimaal Kõpus pühitsetakse Eesti Vabariigi Presidendi osavõtul uus lipuväljak.
Riigilipu heiskamine nimetatud päeval on meie kõigi võimalus, aga võib-olla ka südame käsk. Iga maavanem, linnapea, vallavanem, külavanem, seltsijuht, talu- või majaomanik saab eeskujuga kaasa aidata sellele, et sinimustvalge meie pühalikes hetkedes lipp üha enam juurduks.
4. juunil oma lipule au anda on meie kõigi auküsimus. Hoidkem siis sinimustvalged lipud kõrgel! Kandkem sinimustvalgeid värve ka rinnas!
i
URMAS SAARD, Eesti Lipu Seltsi tegevjuht
