Eesti kui küla, miks mitte raamatuküla

Võtikveres peeti möödunud laupäeval jälle raamatuküla pidu. Nagu ikka, oli see üks ilus ja mõnus kirjanike, kirjandushuviliste ja raamatute kokkusaamine vana ja väärika Võtikvere küla idüllilises atmosfääris.

Kirjarahvast oli raamatuküla loomise algataja, Võtikverest pärit ajakirjanik, kirjanik ja filmilooja Imbi Paju kokku kutsunud nii palju, et kirjandussõbral võttis pea ringi käima: kellega sa juttu teed ja kellega tegemata jätad, kellelt autogrammi küsid ja kellelt küsimata jätad? Üks selle päeva võlusid ongi tegelikult see, et kirjanik, kes muidu on lugeja jaoks vaid nimi raamatukaanel ja teksti taga aimuv vaim, saab ühtäkki ka lihast ja luust inimeseks, kellega on võimalik soovi korral kõnelda ning kellelt kaasa võetud või kohapealt soetatud raamatusse autogrammi võtta. Raamatuküla tänavuse patrooni, poetess Doris Kareva sõnul tunnistanud üks autogrammiküsija talle, et kümne aasta taguse esimese raamatupeo ajal ta veel kirjanikuga rääkima ja talt autogrammi küsima minna ei tihanud, nüüd aga küll. Nii et kümme aastat raamatupidusid on kohalikud inimesed avatumaks ja julgemaks muutnud.

Paljud küsimused, mida kirjandushuvilised raamatuküla seekordsetelt külalistelt Doris Karevalt, Kadri Hinrikuselt, Tiina Laanemilt, Kätlin Kaldmalt, Eeva Pargilt, Karl Martin Sinijärvelt, Mika Keränenilt, Mark Rõbakilt, Kalev Keskülalt, Jürgen Roostelt ja Mihkel Kaevatsilt küsida oleksid tahtnud, esitas nende eest muidugi Imbi Paju ja seda kogu rahva ees. Kirjainimeste isiksuse põhjalikumaks avamiseks sellisel üritusel muidugi aega ei jää, aga mõne raamatu vastu huvi tekitada või mõne teose tagamaid mõista aitab säärane lühivestlus küll.

Arusaaja ilmataat

Iga kirjainimene sai sõna ka oma loomingu ettelugemiseks. Karl Martin Sinijärv ei tahtnud esialgu küll vedu võtta, väites, et luule on pigem silmaga vaatamise, mitte kõrvaga kuulamise asi, ent oma loomingut lauldes ette kandnud Jürgen Roostest ja Andreas Nestorist innustust saanuna luges ta lõpuks rahvale ikkagi täitsa mitu luuletust. Lauldes kanti ette ka üks Doris Kareva noorpõlveluuletus, ent ettekandjaks polnud mitte autor ise, vaid ansambel Laisad Poisid eesotsas äsja ametist lahkunud Jõgeva maavanema Aivar Kokaga. Viimasel on teatavasti ka tugevad kirjastamiskalduvused ning nagu mõnel varasemal aastalgi, olid tal ka tänavu Võtikvere raamatukülale kinkida mõned tema eestvedamisel ilmunud raamatud. Raamatuid kinkisid raamatukülale teisedki külalised ning kümne aasta jooksul sel viisil omandatud trükistestki saaksid võtikverelased arvatavasti juba kenakese raamatukogu kokku.

Oma raamatukogu said mitme kirjastuse raamatulettidelt täiendada kõik pidulised, kellel selleks soovi oli. Paari varasema raamatuküla peo ajal on ka vihma sadanud, ent üldiselt on isegi ilmataat aru saanud, et Võtikveres peavad kirjastajad rahumeeli vabas õhus oma raamatuid müüa ja raamatusõbrad neid osta saama, sest nii suurt ruumi, kuhu see kasumit mittetaotlev raamatulaat kolida, siin lihtsalt pole.

Intelligentsed kuked

Küll aga on külarahvas suutnud siin luua sellise atmosfääri, millesse kirjandusest, ajaloost, mälust ja muudest tähtsatest asjadest kõnelemine hästi sobib. Isegi kuked kirevad Võtikveres nii intelligentselt, nagu peaksid nad kanakarja kantseldamise kõrvalt aabitsakuke ametit. See, et Doris Kareva pärsia hurt Rumi niipea, kui perenaine rahvale luuletusi ette lugema hakkas, kohe tema kõrval koha sisse võttis ning näo tegi, et tekstide tegelik autor on tema, ei tekitanud sellises õhkkonnas enam üldse mingit imestust.

“Mulle endale tundub ka, et Rumi peab ennast minu luuletuste autoriks ja lihtsalt kannatab ära, kui mina neid ette kannan,” ütles Doris Kareva muiates.

Raamatuküla peost olid poetessil kõige paremad muljed ja mitte ainult sellepärast, et ta Võtikvere raamatulettidelt terve kastitäie häid raamatuid soetas.

See on üks tore ja südamlik pidu, mis aitab kasvõi juba Mikk Sarve algusloitsu läbi hoida eesti keele väge ning kus heategevushindadega raamatud jõuavad nendeni, kes neid tõesti lugeda tahavad,” ütles Doris Kareva. Raamat ongi eestlase jaoks tunduvalt olulisem kui mõne teise rahva esindajate jaoks, sest eestlane on raamatu- ja haridususku ning haridus on seotud raamatuga. Võtikvere seostubki enamiku eestlaste jaoks raamatutega ning see on küll parim kuulsus, mida üks küla endale võib soovida.”

Karl Martin Sinijärv lisas, et Eesti ongi nii väike nagu üks küla ja miks see ei võiks siis raamatuküla olla.

iii

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus