Eesti Kongressi kokkukutsumise 20. aastapäevaks valmis Jaan Kolbergi dokumentaalfilm “Rahva vabadus“, mille
“Rahva vabadus“ esilinastus 5. märtsil Tallinnas kinos Artis, samuti näidatakse seda laupäeval Estonias toimuval Eesti Kongressi 20. aastapäeva pidulikul kontserdil. Film on pühendatud vabadusvõitlejatele.
Vabadusvõitluse sümbol Eve Pärnaste
Filmi autor Jaan Kolberg rääkis esilinastuse eel, et filmi tehes tajus ta, et kõik see, mis tehti 20 aastat tagasi, ei olnud asjata. “Noored, kes on sündinud 1990. aastatel, kannavad seda ideed edasi, nad peavad oluliseks meie rahvust, armastavad väikest Eestimaad,” ütles Kolberg.
Filmi vabadusvõitluse sümbol on Eve Pärnaste. “Eve aitas filmitegemisele kaasa praktiliste asjade korraldamisega. Eve käest sain peamiselt vajalikud fotod, ta ka töötles neid fotosid, kujundades ühtse stiili. Filmi alguse- ja lõpugraafika on tema tehtud. Aga Eve inspireeris mind väga ka sisulises mõttes, ma mäletan teda väga ammusest ajast ja ta oli mu peas otsekui vabadusliikumise sümbol. Aga filmi tegemise käigus sain ma teda tundma ja see on olnud nii inimlikus plaanis kui ka filmi silmas pidades erakordselt oluline,” selgitas Kolberg.
Vaba Euroopa ja keetmata kapsas
1990. aasta 11. ja 12. märtsi sündmusi meenutavad filmis paljud kodanike komiteede aktivistid Eestimaa eri paigust. Ajas rännatakse aga veelgi kaugemale tagasi.
Oma kommentaare jagavad Tunne Kelam, Mari-Ann Kelam, Eve Pärnaste, Vardo Rumessen, Lagle Parek, Toomas Hendrik Ilves, Liia Hänni, Trivimi Velliste, Mart Laar, Rein Kilk, Illar Hallaste, Jüri Adams, Hain Rebas ja paljud teised.
Esimene Kodanike Komitee moodustati Kadrinas pastor Illar Hallaste eestvedamisel. Kohale tuli ka terve hulk kodakondsuse taotlejaid. 20 aastat tagasi oli sügav nõukaaeg ja näidata ennast kui kodakondsuse taotlejat oli suur julgus. Kodanike kirjapanijad räägivad kui ühest suust, et igaüks pidi esmalt oma hirmust üle saama ja see polnud kerge. „Igal inimesel oli teha raske otsus, aga kes oli hirmust üle saanud ja ennast Eesti Vabariigi õigusjärgse kodanikuna kirja pannud, selle rüht läks kohe teiseks,” meenutas kaks korda Siberis käinud Pilve-Elvi Kuum.
Filmis meenutati ka, milline oli aasta 1986. Raadio Vaba Euroopa direktor tuli Toomas Henrik Ilvese sõnul tema juurde ja ütles, et kuna tema stiil on hea, siis võiks ta ümber koolitada raadiotööle, kuid Eesti ei saa kunagi vabaks. Tollane poliitvang Lagle Parek sai aga just samal aastal selge märgi sellest, et Nõukogude Liit hakkab lagunema: “Tavaliselt keedeti vanglas kapsas lägaks. Küsisime pidevalt, et miks nad ei või seda tuua meile värskelt. Kui 1986. aasta hiliskevadel saabus kapsas keetmata, siis saime me aru, et nüüd hakkab liit lagunema.”
Lagle Parekist sai Eesti esimene nais-presidendikandidaat ja taasiseseisvunud Eesti esimene siseminister. Sellest ja enamastki saab lugeda tänavu veebruaris poelettidele jõudnud elulooraamatust “Mina ei tea, kust ma rõõmu võtan”.
Ajaloos õige kaugele tagasi vaatab filmis Valdur Raudvassar: “Kui 1956. aasta oli kõige lootusrikkam, siis sellele järgnes kõige suurem pessimism. Kui ära nähti, et ungari rahvas peaaegu 100 protsenti üles tõusis ja oli juba oma maa nõukogude vägedest puhastanud, siis ikkagi ei antud mingit abi, kui Brezhnev tankid sisse saatis. See oli suur pettumus neile, kes seni Läänt olid uskunud,” rääkis vabadusvõitleja.
Pagulaskonna suur roll
Trivimi Velliste kiitis väliseestlaskonna tegevust. Tema hinnangul oli seitse protsenti rahvast põgenike arvuna optimaalne suhtarv, sest nii ei voolanud Eesti liiga tühjaks, kuid pagulased tegid oma asukohamaades tublit kihutustööd. “Sõnumit „Okupandid välja!” korrati pidevalt ja 70 000 inimest lõid vabas maailmas oma ühingud ja liidud,” rääkis Velliste.
Ka Mart Laar rõhutas pagulaste uskumatult suurt rolli Eesti vabanemisel: “Ilma Balti pagulaskonna suure tööta, millest kahjuks liiga vähe teatakse, ei ole ma kindel, milline see lääneriikide suhtumine Baltimaadesse oleks olnud,” rääkis Laar.
Mari-Ann Kelami sõnul oli suur vedamine, et Ronald Reagan presidendiks sai. “Tema oli võtnud sihiks, et N. Liit tuleb kukutada, et me lükkame selle kommunismi tagasi. Reagan määras oma ringkonda julgeid inimesi, kes võtsid seisukohti ja pöörasid tähelepanu inimõiguste rikkumisele N. Liidus. Saime piisavalt toetust Ameerika Kongressilt, et viia läbi Balti vabadusepäeva, mille president välja kuulutas. Reagan korraldas meile 14. juunil Valges Majas vastuvõtu ja kirjutas apellile alla, see oli tõeline lootusekiir,” meenutas Mari-Ann.
Eesti Kongressi 4. istungjärgul otsustati hakata välja andma isikutunnistusi. Tollane kodakondsuskomisjoni esimees Vardo Rumessen oli teinud tublit eeltööd. 24. veebruaril 1990 andis Rumessen Kanadas klaverikontserte, mille sissetuleku annetas isikutunnistuste fondi.
Religioosne film
Filmis kõlab vaimulik muusika ja palju palveid. “Muusika on valdavalt Maarja Vardja loodud, esitab EELK Misjonikoor. Välja arvatud mõni erand, olid laulud gospelkantaadist “Teelised”,” selgitas Kolberg.
Tunne Kelami sõnul poleks eesmärgini jõutud ilma kõrgema kaitseta ja paljude inimeste Jumala poole pöördumiseta. Usk aitas kannatused mõtestada ja hoidis meeles, et on olemas kõrgem õiglus ning kannatused tasuvad ükskord ära.
Kelam rõhutas, et me peame olema tänulikud ning oma vabadust ja väärikust jätkuvalt kaitsma. “Eesti jaoks pole areng lõppenud, me pole kuskil turvalises sadamas, kus võiks ennast lõdvaks lasta,” kinnitas ta.
Kelam meenutas filmis, et pärast Eesti Kongressi külastas Tallinna Tiibeti eksiilvalitsuse välisminister. Linnart Mälli algatusel toimusid 1990. aastal Tallinnas ja Tartus kaks ettevalmistavat nõupidamist, mis viisid selleni, et 11. veebruaril 1991 kirjutati Haagis rahvaste palees alla Esindamata Rahvaste organisatsiooni põhikirjale.
“See paisus üle 50 liikme ja seda on õigustatult nimetatud alternatiivseks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniks. Oktoobri algul külastas Eesti Kongressi kutsel Eestit esimest korda Tema Pühadus dalai-laama, kes tuli Lätist ja peatus Tartus. Tallinnas oli tal avalik esinemine ja vastuvõtt raekojas,” rääkis Tunne Kelam.
Oleme seaduslik kodanikkond
“Euroopa parlament esindab otseselt kodanikke. Sama idee tuli ka Eestis 21 aastat tagasi, kui jõudsime järeldusele, et Eesti Vabariigi järjepidevus pole abstraktne mõiste, see pole seotud ainult rahvusvahelise õigusega, vaid Eesti Vabariigi kodanikkond eksisteerib lihas ja veres, ta on ainult saanud vahepeal nõukogude passid. Järjepidevus on tegelikkuses olemas ja seda kannavad kodanikud,” tõdes Kelam.
Eesti Kodanike Komiteede liikumine oli ajaloo suurim rahvaalgatus. Ligi 800 000 inimest koos lastega panid ennast kirja.
“Tavaliselt on hakatud pomme panema, kui võõrast võimust valla tahetakse saada. See rahvas tuli aga kokku ja hakkas valijate nimekirja koostama,” pidas Kaido Kama tollast olukorda tagantjärele peaaegu naljakaks.
iii
JAANIKA KRESSA
