Täna tähistatakse ilmselt paljudes kodudes emakeelepäeva. Eesti keele ja kultuuri päeva hakati esimese eesti luuletaja Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval tähistama 1996. aastal. Selle päeva tähistamise mõtte algataja oli Sondas elav kooliõpetaja ja keelemees Meinhard Laks, kes on ise väitnud, et sai innustust 1994. aastal Kadrinas avatud emakeele ausambast. 1999. aastal kuulutati emakeelepäev riiklikuks pühaks.
Eesti keele ja selle püsimise üle arutletakse igal aastal. Tuntakse muret, et tänapäeva noortele läheb rohkem korda inglise keel. Kõige paremini oskavad aga eesti keelt ja noori iseloomustada emakeeleõpetajad. Seega oli paslik seada sammud Jõgevamaa gümnaasiumisse, kus eesti keele ja kirjanduse õpetajad Ülle Lääne ja Merle Ojamets parajasti koolipäevale joont alla tõmbasid.
Emakeeleõpetajatel on alati kiire ja seda eriti nõnda tähtsa päeva eel. Liiatigi, et vaid natuke enam kui kuu pärast istuvad õpilased eesti keele riigieksamit kirjutama.
Õpilased oskavad küll
„Teisipäeval tegime omaloomingukonkursi, mis toimub emakeelepäeva puhul igal aastal,“ rääkis Lääne.
Omaloomingukonkursil on õpilastel žanr vaba, ette on antud vaid pealkirjad. Seega võivad kõik mõtted lendu lasta, olgu tegu siis luule, näidendi või proosapalaga.
„Hea, et emakeelepäev on, iseasi kui palju jõuab sellele koolis tähelepanu pöörata. Eks see kaob igapäevastesse toimetustesse ära. Oleme mõnikord ka e-etteütluse kirjutamisel osalenud. On õpilasi, kes on seda teinud ametlikult, aga kirjutanud oleme ka tunnis,“ ütles Lääne.
Just 2008. aastast Vikerraadios emakeelepäeva puhul korraldatav õigekirjavõistlus on ilmselt üks võimalus, kuidas eesti keelt populariseerida. Eelmisel aastal lõi raadioeetris etteloetav etteütlus rekordid, sest Vikerraadiosse jõudis tagasi 7969 etteütlust, osales 228 kooli. „Uusi ideid tuleb teisiti, eile tutvustati noorte omaalgatust – omakeelepäeva, mille mõte on rääkida sel päeval oma emakeeles,“ rääkis õpetaja Ojamets.
Kolmapäeval aasta keeleteokonkursil rahvaauhinna võitnud Õigekirjagurmaani Instagrami konto, kus keelehuvilistele postitatakse keelesoovitusi ja teateid, on võimalus, kuidas emakeel noortele veelgi lähemale tuua. „See on väga hea variant,“ kiitis Õigekirjagurmaani ka Ojamets, kelle õpilased on sotsiaalmeediakontoga tuttavad.
Sellegipoolest tekib küsimus, kuidas eesti keele ja noortega siis ikkagi õigupoolest on. „Mina ei läheks kaasa selle arvamusega, et tänapäeva lapsed enam üldse keelt ei oska. Alati on tulnud õpetada, sotsiaalmeedias on inglise keelt tõesti palju, aga meie tunnis on ikka eesti keel,“ jäi Lääne kindlaks.
Väga ei pea muretsema ka noorte lugemisoskuse üle. „Ütleksin, et lugemisega on olukord praegu isegi parem. Mõni aeg tagasi oli mõõnaperiood, kus väga vähe loeti,“ ütles Ojamets.
Õpetajad küll nendivad, et palju huvitutakse ingliskeelsest kirjandusest. „Põhjendatakse sellega, et inglise keeles saab raamatu kiiremini ja odavamalt kätte, ning võib juhtuda, et teost eesti keelde ei tõlgitagi,“ ütles Ojamets.
Ajapikku on ka õpilased teinud kindlamaid valikuid, mida lugeda. „Olen täheldanud huvi näiteks ajaloo ja psühholoogia vastu. Õpilased teevad üsna varakult valiku, mis neid huvitab, ja sel teemal ka loevad,“ sõnas Lääne.
Loetakse kodus ja tunnis
Kui enamikule jääb kirjandustunnist meelde kohustuslik lugemine, siis tegelikult leiavad õpetajad, et see on ühises kultuuriruumis viibimiseks vajalik.
„Olen õpilastele öelnud, et see on õppimise osa, kui loed kirjandust, mis on näiteks 17. sajandist pärit. See annab infot, milliseid teoseid siis kirjutati, ja pildi ajastust. Alati ei saa ju lugeda seda, mis meeldib, siis poleks see enam õppimine,“ rääkis Ojamets. Ka Ülle Lääne lisas, et igast ajastust on teoseid, mida võiks tunda, sest inimese olemus ei ole oluliselt muutunud. „Arvan, et on tüvitekstid, mida peab ühises kultuuriruumis olemiseks teadma. Peale selle loeb ju palju häälestus: ütlen õpilastele kogu aeg, et kui sisendada endale, et see on tüütu kohustuslik kirjandus, siis ei tekigi tahtmist lugeda,“ nentis Lääne.
Uue eksamitralli alguse ehk eesti keele eksamini on jäänud natuke rohkem kui kuu. Hiljaaegu toimunud proovieksamit hinnanud õpetajad toovad peamise veana välja kiirustamise. „Õpilased ütlevad, et teevad eksamil korralikumalt, aga see on vale suhtumine,“ ütles Lääne. Ka Merle Ojamets ütles, et kiirustamist ta ei poolda. „Eelmisel aastal kirjutasid õpilased tööd kaua ja tegid korralikult. Eksamitöö vajab süvenemist ja aega.“ Aega kipub noortel ikka vähe olema, aga häid tulemusi tahetakse.
Proovieksam näitas, et õpilaste jaoks on keeruline kokku- ja lahkukirjutamine ning kirjavahemärkide kasutamine, ka põhjustavad segadust eesti keele reeglid, mis lubavad palju mööndusi. Samas saab eksami ajal kasutada „Eesti õigekeelsussõnaraamatut“, mis annab õpilastele võimaluse ennast kontrollida ja parandada.
„Harjutame tundides just kahtlemist ja ÕS-ist ülevaatamist,“ ütles Lääne. Nii saab olla kindel, et õpilased suure raamatu järele haaravad ja lohakusvigade eest punkte ei kaota.
Palju on arutatud, mida eesti keele riigieksamiga teha. Viimase muudatusena sai kuue tunni pikkusest kirjandi kirjutamise maratonist kaheosaline eksam, kus on eraldi nii kirjutamine kui ka teksti mõistmine. Aeg jäi sealjuures muutumatuks.
„Kuus tundi on ikkagi liiga pikk aeg. Mingeid pause pole ette nähtud, kuus tundi peab püsima laua taga. Ükski teine eksam ei ole ju nii pikk,“ nentis Lääne. Mõeldud on nii e-eksami kui ka selle peale, et muuta eksam kahepäevaseks.
Ideed tuua eesti keele eksamile juurde suuline osa, õpetajad heaks ei kiida.
Kriitilised lugejad
Ent kui riigieksam toimuks arvutis, laheneks käekirjaprobleem. „Ka mina kirjutan palju tekste arvutis, seal saab ümber tõsta ja kustutada. Kui paar aastat tagasi katseeksami läbi tegime, siis õpilastele ikkagi arvutis kirjutamine ei meeldinud ning tulemused polnud sellised, et ideega oleks edasi mindud. Me ei saa juba sellepärast lasta õpilastel tunnis arvutis kirjutada, et riigieksamitöö tuleb kirjutada paberile,“ lisas Lääne.
Üks põhjus, miks õpilaste käekiri kohati loetamatu on, seisneb selles, et algklassides on kirjatehnika kadunud. Ka töövihikute harjutused, kus lünka tuleb lisada vaid üks täht, on muutnud käekirja lohakaks.
Küll peavad õpetajad õpilasi tugevaks ajakirjandustekstidega töötamisel. „Mõnikord on nad isegi kriitilisemad lugejad kui meie. Nad on selles maailmas kasvanud ja kriitilise mõtlemisega. Küll teeb muret pealiskaudsus,“ nentis Ojamets. Samas kohtab pealiskaudsust tänapäeva sotsiaalmeedias täiskasvanute seaski.
„Tihti ei süveneta teksti ja nii jääb kõigest pealiskaudne mulje. Pealkirjad käiakse üle, aga sinnapaika see jääb. Meil on gümnaasiumis kursus „Meedia ja mõjutamine“, mille jooksul pöörame ajaleheartiklitele rohkem tähelepanu,“ ütles õpetaja Lääne. Samas leidub ka neid, kes meediast lugu ei pea ning püüavad sellest kõrvale jääda.
„Ilmselt on see protest suure surve vastu, et meedia, ennekõike sotsiaalmeedia tungib igaühe ellu, selles tekib tõrge. Ka poliitika tungib nii sisse, et tihti ütlevad õpilased, et ei tahagi midagi teada. Kuna palju kirjutatakse negatiivsest, siis tekib tõrge,“ põhjendab Lääne. Lisaks on muidugi õpilasi, kelle päevakava on nõnda tihe, et pärast koole ja huvitegevusi muuks aega ei jätkugi.
Aga mille üle õpetajad rõõmu tunnevad? „Igapäevane rõõm on tunnis saadud tagasiside ja arutelud õpilastega. Me saame ju eesti keele tundides arutada väga vajalikel teemadel,“ nentis Lääne. Nii räägitakse päevakajalistel, aga ka filosoofilistel teemadel. „Õpilased tulevad aruteluga väga hästi kaasa. Ja kui on vaimukaid õpilasi, kes oskavad i-le täpi panna, siis pärast tunned, et oli tore tund,“ rõõmustas õpetaja Ojamets.
Nii ongi tundides mindud seda teed, et õpilased teevad palju iseseisvalt ja klassikaline loenguvorm on jäänud tagaplaanile.
Heas tunnis õpetajal igav
„Hea tund on see, kus õpetajal on igav. See tähendab, et õpilased teevad palju ülesandeid iseseisvalt, ei ole enam klassikalist loenguvormi. Aga selleks tuleb õpetajal enne ja pärast tundi palju tööd teha,“ rääkis Ojamets.
Ühes võib kindel olla: õpetajaelu ei ole küll meelakkumine, kuid tublid õpilased ja head tulemused teevad meele rõõmsaks. Isegi siis, kui kodus laual laiutab kuhi parandamata töid. Sel nädalavahetusel pidid Jõgevamaa gümnaasiumi 11. klassi noored maakonna au kaitsma eesti keele olümpiaadil. Rääkimata tublidest eksamitulemustest, osalemisest üle-eestilisel kõnevõistlusel või muudel ülesastumistel.
KERTTU-KADI VANAMB
kommentaar
Teooria ja praktika ehk „Läksin ära kodu“
Emakeelepäev on meil kujunenud tõeliseks õigekirjatalguks, seda eriti tänu riigiraadio e-etteütlusele. Traditsioon sai alguse juba 2008. aastal ning kogub hoogu ja populaarsust. Juttu, kes etteütluses kõige vähem vigu tegi ja kellele missugune lause või komakoht kahtlane tundus, jätkub alati kauemaks.
Kampaaniad ja talgud pole muidugi põrmugi pahad ja kahtlemata on positiivne, et vähemalt kord aastas nii suure hoolega oma keele puhtusele mõtleme, aga mis juhtub muul ajal?
Hiljuti tulid jälle meelde vanameister Kitzbergi humoorikad külalood ja tema Kniks-Mariihen. Too talutütar oli mäletatavasti mõnda aega linnas õmbluskoolis käinud, seal pisut saksa keelt nuusutanud ja leidis nüüd, et maakeeli on keeruline end väljendada. Nii poetas ta jutu sekka saksakeelseid sõnu ehk rääkis eesti keelt saksa keeli, nagu küla noormehed selle kohta nöökavalt ütlesid. Aga meelde tuli see Mulgimaa neiu mulle siis, kui ühest telesaatest teada sain, et kui päästekeskuse telefoninumber valida, tuleb mulle appi ressurss. Jah, mitte vastavalt hädale kiirabi, tuletõrje ega politsei, vaid ressurss. Sama sõna kipub millegipärast asendama maakeelset ja kõigile tuntud raha. Et napib ressursse ja panustatakse ressursse.
Kui Kitzbergi ajal kippus meil lokkama kadakasakslus, siis kas nüüd oleme kadakabürokraatia küüsis? Kas selle nähtuse on meile kaasa toonud Euroopa Liitu kuulumine ja sellega kaasnev ametlikes paberites vajalik inglise keel, mida siin nüüd omal moel kodustada püüame, või hakkab rääkijale-kirjutajale teinekord tunduma, et liiga lihtne ja kodustele väljenditele üles ehitatud jutt reedab nappi haridust? Aga millisest koolist on sel juhul pärit lausekatkend: „…räägib, kuidas erinevaid mõõtmiseid teha“? Nii öeldi paraku hiljuti Vikerraadio eetris. Ja ETVs soovitas keegi äsja viirushaiguseid vältida.
Eks me tea, et trükiviga lehenumbris kehutab meid tagajalgadele, sest see on ju nii ilmselge möödapanek, aga kantseliiti ja värdkäänamist ei tihka nagu eriti arvustada: mine tea, äkki ongi nii õige.
Ühest sanitaarpäevast aastas on meie kalli eesti keele puhastamiseks ilmselgelt vähe, targem oleks tolmulapp ja mopp pidevalt käeulatuses hoida. Muidu kukub välja nii, nagu juhtus koolilapsega, kelle õpetaja pärast tunde jättis, et too ometi kord ära õpiks: ei öelda lähen kodu, vaid tuleb öelda ja loomulikult ka kirjutada lähen koju. Kirjutas siis jüts kogu vihiku õiget väljendit täis, aga et ta õpetajat majast ei leidnud, jättis vihikule sedelikese: „Läksin ära kodu“.
KAIE NÕLVAK,
vaatleja
