Jaanipäevalõkkena lahvatas eile ajakirjanduses arutelu Eesti meedia olukorra üle. Ajendina toimis nädal varem presidendi ümarlaua vestlusring, kus kõne all olid ajakirjanduse probleemid. Töötaval ajakirjanikul on suvel ja eriti puhkuste ajal raske süüvida meedia hädade olemusse, sest kellaaeg kihutab tagant ning ette antud ridade arv peab õigeks ajaks andma artikli.
Ent küllap on Eesti ajakirjanduselgi oma hädad. Nende ilmekaim väljendus on ajakirjanduse erakordselt madal reiting võrreldes kasvõi eelmise kümnendi algusega.
Ja oma mainet saab tõsta ikkagi vaid ajakirjandus ise.
Selleks, et ajakirjandust taas hakataks usaldama, tuleb endamisi vastata mitmele küsimusele. Miks on paljud andekad ajakirjanikud-toimetajad lehtedest lahkunud, eelistades suhtekorraldajatööd riigiametis?
Miks on mõne vähese erandiga lakanud olemast tõeliselt uuriv ajakirjandus, eriti päevalehtedes? Kas tegevajakirjanikud saavad piisavalt täiendusõpet, orienteerumaks infos, et interneti pakutavad võimalused kergendaksid materjali kogumist? Miks rabavad ajakirjanikud mitmes ametis, kui üks töökohtki peaks kindlustama elamisväärse sissetuleku?
Sellised küsimused ei kipu pähe mitte ainult Eesti ajakirjanikule, paljud mured on ajakirjanikel maailmas ühised. Seetõttu peaks hindama Eesti kultuuriministeeriumi ja minister Raivo Palmaru häid kavatsusi ajakirjanikke toetada. Ühiskonna sanitaride, inimeste murede ärakuulajate ning probleemikäsitlejatena saadab ajakirjanikke pidev stress, kusjuures sõimu jagub rohkem kui tunnustust.
Mis puutub ajakirjanduse reguleerimisse, siis ei maksa suurel kiirusel kurvi söösta. Taasiseseisvunud Eesti ajaloos on juba üks katse koostada ajakirjandusseadust. Toonane eelnõu kujunes nii tagurlikuks, et ehmatas vist loojaid endidki. Nii jäigi see seaduseks vormistamata.
KALEV VILGATS, Pärnu Postimehe arvamustoimetaja
