Kui ma möödunud aasta Edela-Euroopa rännakuil viinakuu üheksandal päeval ühes Barcelona raamatukogus üle hulga aja jälle arvuti juurde pääsesin, leidsin oma postkastist pealkirja all “Otsin Otti” sellise alguslausega kirjakese: “Annanʼd ometi endast elumärki, Kõdavere miis. Mina olen siin jällegi ühe raamatuga maha saanud ja on karta, et see jõuab veel enne jõule müügilettidele. Edaspidise tegevuse osas ei oska esialgu aru anda. Plaane on mitu, tuleb vaid vaadada, kas ja kuidas plaanid ja võimalused kokku käivad.” Vastasin siis kiiresti teatega, et olen Barcelonas, kuid mitte tsirkuses, vaid tagasisõidul kodumaale, kus lootsin olla 14. oktoobril.
Kodumaale naasnult jätkasime kirjavahetust. Talvekuu kaheksandal päeval teatasin talle “Mõne päeva pärast sõidan kaheks nädalaks Puerto de la Cruzi, mis asub umbes 28. põhjalaiskraadil ning kus paistab päike ja on 25–26 kraadi sooja, mis mulle väga meeldib. Nii et roinan ringi.” Veel samal päeval tuli vastus: “Minu põrsapõlves Kõnnu-maal ei kõneldud küll roinamisest ega ruudamisest, meil käidi kondamas. Näed, võid oma reisileksikoni veel ühe (slängi)sõna võrra täiendada. Kui tagasi tuled, on siinpool ehk ka minu kui kirjamehe edaspidine saatus otsustatud. Ühe eksemplari raamatust “Mesipuu poole” (Tallinn, Argo 2016, 253 lk) saad küll kindlasti, selle avaldamiseks takistusi ei paista olevat.”
Kirjutab romaani
Juba 14. detsembil tuli temalt uus täpsustav teade: “Minu raamat ilmub siiski jaanuari algul, umbes kümnenda kuupäeva ringis. Olen selle eest hoolt kandnud, et üks eksemplar sinu lauale jõuaks.“ Et seejärel lahkus Eeriku Otepääl elanud sõber Edgar Toom (18. III 1925–26. XII 2015), kelle elukäiku oli ta tutvustanud oma eelmises raamatus “Elukanga karmid mustrid” ja kelle ärasaatmisele olin kutsutud, edastasin 30. detsembril Eerikule sellekohase teate. 5. jaanuaril tuli temalt vastus, milles olnud teabe siinkohal avalikustan: “Paari päeva eest võtsin südame rindu, lükkasin kõik vajalikud toimingud kõrvale ja tegin romaaniga algust. Üks peatükk on valmis, vajab küll veel viimistlemist ja töötlemist/täiendamist, kuid algversioon on paigas. Jõuan ma iial lõpuni? Tuleb vist kohvipaksu pealt kaeda.” Uue teose lõpetamiseks kirjanikule jõudu soovides üritan järgnevas tutvustada Purje praegust perämist teost “Mesipuu poole”, mis jõudis minuni jaanuarikuu lõpus ning mille esitlemine toimus Torontos 28. veebruaril.
Uus teos on ülesehituselt sarnane kirjaniku eelmise kahe eluluguderaamatuga. Sissejuhatuses “Ja langevad teele ka tuhanded…” selgitab autor, et pealkiri pärineb Juhan Liivi luuletusest ja Peep Sarapiku koorilaulust ning et “mesipuu poole lendavad need, kes sellest kunagi on eemale lennanud – selle raamatu lehekülgedel esinevad jutustajad. Tuhanded on teele langenud, tuhanded jõuavad koju. Kojujõudmist sümboliseerib lihtne, armas ja ühendav mõiste: eestlus.” Autori eessõna kohaselt jagunevad raamatus on esitatud kolmteist lugu mõttelisiks osadeks “elus vedanud”, “teele langenud”, “sõdurikuues lahkunud” ja “lastena võõrsile tulnud”. Selle raamatuga lõpetab Eerik Purje oma kolmeköitelise sarja.
Lapsena võõrsile
Et siinkirjutaja võinuks ka ise ka lapsena võõrsile sattuda, alustasin raamatu lugemisega lõpust, kus on kolm sellist lugu. Niisiis alustasin Eeriku abikaasa Ilme Purje jutustusest “Üks laps läks laia ilma”, kust sain teada ka Eeriku ja Ilme tutvumise käigu, millest ta pole varem rääkinud. Nimelt oli Eerik sügisel 1965 avaldanud üleskutse uue koori moodustamiseks 16–30aastaseist eesti noortest Torontos. Segakoori Leelo asutamiskoosolekule tuli esimesena noor lesk Ilme Sein, kelle 35aastane mees oli surnud südameinfarkti.
Ilme Tiiu Kruusimägi on sündinud 20. oktoobril 1937 Rakveres ning elanud siis Valgas. Vanem vend Ago oli surnud juba enne sõda (1939), Ilmest kaks aastat noorem vend Toomas lahkus igavikku septembris 1943. Isa Artur võitles siis Saksa mundris punavägede vastu, ema Aino töötas sõjaväelaatsaretis. Kui laatsaret 14. augustil 1944 evakueeriti Saksamaale, läks kaasa ka ema oma tütrega. See oli sunnitud lahkumine, sest nende pere oli juba 1941 küüditatavate nimekirjas. 18. augustil 1944 lahkuti Tallinnast laatsaretlaeva Moero pardal ja 20. augusti lõuna paiku oldi Gotenhafenis (Gdynias). Järgnesid rännakud läbi Saksamaa valduses olnud Poola ja Tšehhi alade. Pärast sõja lõppu saabuti 7. juulil 1945 Memmingeni DP-laagrisse Baieris, kust novembris 1949 siirduti Inglismaale. Sealt rännati vähem kui paari aasta pärast Kanadasse. 1. juulil 1951 olid nad lipuehteis Québeci sadamas. Sügisel 1967 abiellus Ilme Kruusimägi Arne Seinaga. Neile sündinud poeg Toomas haigestus umbes kolm aastat pärast isa surma suhkrutõppe ning suri vaid 27aastaselt. Ilme abielust Eerikuga sündis tütar Merike, kelle pojast esiklast õnneks haigused pole kimbutanud.
Loos “Elukooli kiirkursus” jutustab autori abiga endast Tartumaal Kudina vallas septembris 1938 sündinud Heldur Laul, kellega raamatu autor tutvus Melbourneʼis 1950. aastate algupoolel.
Skaudirühmas oli ka Heldurist kaks ja pool aastat vanem vend Enn. Hiljem laulis erakordselt tõsise oleku ja vähese jutuga Heldur Eerik Purje juhatatud segakooris tenorit. Helduri isa oli Saksa ajal ehitanud Torma maja, kuid võeti siis sõjaväkke ning ema lastega kolis tagasi vanaisa tallu Patastele. Sealt nad siis sügise 1944 lähenedes asusidki koos Saksa mundris eesti meestega põgenemisteele. Talveks jõuti Poolasse ja sealt edasi Saksamaale. Sõja lõppedes olid nad kusagil Baieris, vastu talve 1946 jõudsid Augsburgi laagrisse, kus Ennust sai skaut ja Heldurist hundipoeg. Saanud loa Austraaliasse minekuks, asus ema kahe lapsega Bremerhaveni sadamast 6. oktoobril 1950 teele.
(Järgneb)
OTT KURS
