(Algus 10. septembri Vooremaas)
Autor tutvustab Eerik Purje praegust perämist teost “Mesipuu poole”, mille esitlemine toimus Torontos tänavu 28. veebruaril.
Saanud 1950. aasta alguses Kanadasse, tuli Eskol olla labidamehest lihttööline. Olnud järgmisel kümnendil uuesti mõne aasta Saksamaal, kus tahtis ennast edasi koolitada laulmise alal, sai ta aru, et oli õppimisega hiljaks jäänud, ning naasis Kanadasse, kus laulis Toronto Eesti meeskooris. Selle ridades käis ta 1990. aastal esmakordselt kodumaal. Juba varem oli teada saanud, et isa suri pärast sõda Jekaterinburgi lähedal vangilaagris, ema aga elas kuni 1980. aastaini. Esko elas hulk aastaid kahepaikset elu: kolm kuud Eestis ja kolm Kanadas. Eestis ei suutnud ta aga enam kohaneda. Eriti häiris teda maaelu kängumine.
“Taaralinnast alanud teekond” on juulis 1926 Tartus sündinud Alver Rõikast, kel oli ka kolm aastat noorem vend Kaljo. Alver õppis 15. algkoolis ja kommertsgümnaasiumis, veetes suved Ede-Laksi talus Kambja kandis. 1943 kuulus ta seitsme poisi ja 35 tüdruku hulgas kaubanduskooli viienda lennu lõpetajate hulka. Nende klassijuhataja oli Maaja Olesk. Pärast kooli töötas Alver Eesti Rahva Muuseumis ning siis koos vennaga telegraafi ehitusametis. Juulis 1944 viidi Alver Klooga väljaõppelaagrisse, kus haigestus difteeriasse. Tallinnast viidi ta kaubalaevaga Gotenhafenisse ja sealt rongiga Chemnitzi nakkushaiglasse, kus tuli olla kaks kuud. Siis määrati ta füsiljeerpataljoni. Oppelni all pääsesid nad hädavaevu kotist välja. Edasi tuli tal tegutseda välikaablitrupis. Sattunud verejanuliste tšehhide kätte, suruti ta püssirauaga põlvili, kuid suures segaduses õnnestus tal siiski eluga pääseda ja Ameerika tsooni põgeneda. Seal kohtus ta Gony ehk Jegonia Leonore Timmiga, kellega veebruaris 1947 abiellus. Et Kanadasse nad esialgu ei pääsenud, siirdus abielupaar mais 1948 Sydneysse Austraalias, kus Alver töötas ehitusel ja Gony haiglas. 1959. aastal rändasid nad Kanadasse, kus esialgu pettusid puhtuse osas. Tasapisi aga harjuti Kanada omapäraga. Alver omandas Ryersoni polütehnilises insituudis esimese järgu tehniku kraadi ja sai ühe insenerifirma joonestajaks. Vahepeal töötasid nad Gonyga Floridas. Eestisse tegid nad esimese reisi 1973. aastal. Alveri isa oli surnud eelmisel aastal, nende juurde Viru hotelli toodud emaga sai Alver kokku edaspidigi. Gony ja Alveri abielu kestis 66 aastat, siis Goni suri. Alver oli vestluse ajal elanud 50 aastat oma majas, laulnud 11 aastat Sydney meeskooris ja 55 aastat Toronto omas. Oma viimasel töökohal oli ta püsinud 32 aastat.
Asunud viimasena lugema peatükki “Tõkkejooks hariduslättele”, mille peategelane on septembris 1926 Haapsalus sündinud Lembit Maimets (enne nime eestistamist Mihkelson), mõtlesin, kuidas ta võiks sugulane Tartu ülikoolis dotsendina töötanud Olev Maimetsa ja tema professorist poja Toivoga. Olevit ma ei tundnud, kuid Toivo Maimets on mulle mitmel korral olnud ülemus, uue Eesti aja alguses dekaan, siis prorektor ning vahepeal lühikest aega ka haridus- ja teadusminister. Viimati oli ta üks kolmest, kes kandideeris Tartu ülikooli rektori kohale. Vastuse sain juba järgmisel leheküljel: tegemist on Toivo Maimetsa isa venna ehk lellega. Kooliõpetajast ema ja politseinikust isa esimene poeg Lembit hakkas juba viie- või kuueaastaselt isale ajalehte ette lugema. Ema oli siis Koonga valla Tarva küla, tollase nimega Veltsa algkooli juhataja, pagendati 1934. aastal aga kui vabadussõjalaste ehk vapside pooldaja Velisele algkooliõpetajaks.
1938. aastal tegi Lembit sisseastumiseksami Pärnu poeglaste gümnaasiumi. Pärnu gümnaasiumi 450 õpilasest oli nende klassis 46. Õpingud katkestas üldmobilisatsioon suvel 1944. Algas taganemistee Saksamaale. Koos teiste tööteenistuslasiga tuli algul kaitsta punaväe sissetungi eest Riiat. Sealt viidi eesti poisid laevaga Liepāja kaudu Gotenhafeni, edasi Neuhammerisse ja lõpuks Oppelni lahingusse, kus suurem osa langes. Osa pääsenuist tapeti “Tšehhi põrgus”, osa langes punaväe kätte.
Eestisse jõudnud 15 poisist pidid mitmed läbi tegema Venemaa vangilaagri. Üks Oppelni lahingus ellu jäänud poiss (Valter Tera) pääses läände. Lembit Maimetsa elu päästis haigestumine. Oktoobri lõpuni 1944 pidi ta olema Liepāja mereväehaiglas, kust viidi laevaga Gotenhafenisse ja sealt rongiga Posenisse, kus novembri lõpul 1944 kirjutati haiglast välja. Edasi tuli töötada ja virelda mitmel pool Saksamaal, kus kaasmaalaste abiga pääses lõpuks Flensburgi, mis Saksamaa jagamisel jäi Briti tsooni. Flensburgi põgenikelaagris tutvus ta kujur Artur Mihkelsoni, luuletaja Aleksis Ranniti ja graafik Eduard Wiiraltiga.
Kevadel 1946 lõpetas Lembit Maimets Flensburgis gümnaasiumi ja siirdus siis Balti ülikooli Hamburgis. Õppinud seal ühe semestri, jätkas ta kolm semestrit Clausthali mäeakadeemias. Detsembri algul 1947 lahkus ta Bremerhaveni sadama kaudu Kanadasse Halifaxi. Töötanud mitmel pool metsa- ja ehitustöölisena, hakkas ta 1949 õppima Toronto ülikoolis, mille lõpetas 1956. aastal ehitusinsenerina. Abiellunud vahepeal Milvi Urbaluga, Eerik Purje klassiõega Saksamaa päevilt, sündis Maimetsa perekonda kolm last. Lembit Maimets asutas 1971. konsulteeriva inseneribüroo ja 1980. aastal firma Link-Pike Inc., mille tegevjuhina toimib tänini. Vahepeal elas nende pere Helsingis, kus lapsed õppisid kohalikus koolis. Sealt käidi ühiselt 1965. aastal Eestis. Järgmisel (1966.) aastal korraldas Lembitu vend Olev sõidu kodukanti Läänemaal. Kui aastal 2002 pandi kunagine Tarva vallamaja müüki, ostis Lembit Maimets “omaealiste naabritüdrukute” soovitusel selle koos kaheksa hektari maaga endale. Nii on tal ja ta järglastel Eestis koht, kuhu tulla.
(Järgneb)
OTT KURS
