(Algus 10.septembri Vooremaas)
Autor tutvustab Eerik Purje praegust perämist teost “Mesipuu poole”, mille esitlemine toimus Torontos tänavu 28. veebruaril.
Harukordse keeleandega Erika leidis algul rakendamist tehnikuna, varsti aga tõusis osakonnajuhataks ning teenis ajuti mehest rohkemgi. Edaspidi tõusis ka mehe positsioon ja palk. Kohalikus keskuses Coomas elas teisigi eestlasi ning seal toimis Eesti selts. 1958. aastal rännati Vancouveri. Kanadas tuli töötada mitmes asutuses, kuid siis pakuti 1968. aastal tööd Brasiilias, algul Rio de Janeiros ning siis Belo Horizontes, kus Erika õppis portugali keele ära kahe kuuga. Leol kulunud selleks oma pool aastat. Umbes aasta pärast omandasid nad firma, mis saavutas rahvusvahelise kuulsuse. 1990. aastal naasid nad Vancouverisse ning 2001 müüsid ka firma. Külastanud 1994. aastal Eestit, kujunesid neil pärast seda kodumaaga tihedad sidemed. 1999. aastal haigestus Erika Alzheimeri tõppe ning suri suvel 2014.
Noored ja teele langenud vanemad
Pikk lugu (lk 55-98) Ervin Rüütelmannist kannab nime “Pärnselja poiss pajatab”. Selle peategelane sündis oktoobris 1932 Käina valla edelapiiril Hiiumaal asunud väikeses külas, mille nimi oli rahvasuus lühendatud Pärsliks. Nii nagu Eerik Purje Kõnnu koduküla, pole tänapäeval enam ka Pärnselja küla. Eks seepärast on ka kirjeldus pikem ning sellest saab head teavet sõjaaegse Hiiumaa kohta. Et perekonnal oma paati polnud, ei õnnestunud sügisel 1944 Rootsi põgeneda. Tuli minna Saaremaa Roomassaare sadamasse, kust jõuti õnnelikult Danzigi. Edasi tuli elada sõjast kurnatud Saksamaal, pärastpoole olla Hanau laagris. Et suurem osa põgenenud hiidlasi leidis varjupaiga Rootsis, peeti nendega kirja teel ühendust, kuid uue kodu otsingul peeti silmas ikkagi Ameerikat, mitte Rootsit. 14. juulil 1949 jõudis Ervin koos vanemate ja õega New Yorki ning edasi ühte sisemaa tallu. Elanud ja töötanud seal pisut enam kui poolteist aastat, siirduti Chicagosse, kus Ervin omandas ülikoolis elektriinseneri kutse ja abiellus Hiiumaalt pärit Mallega. Perekonda sündis kolm “velisiidlast”. Pärast viimaste punasõdurite lahkumist Hiiumaalt külastasid nad juunis 1993 kodusaart, kus viibisid 27 päeva. Umbes samal ajal käis esimest korda oma kodukohas ka Eerik Purje.
Peatükk “Hiidlase hingemaa” on Ervini isast Joosep Rüütelmannist (1888—1967), kelle elu tuletab Eerik Purjele meelde Laksi Tõnise oma. Joosepi vanul päevil järglaste jaoks “vanaaegsel väljendusviisil” paberile eluloolised märkmed on võimaldanud selle teelise toiminguid lähemalt vaadelda. Saanud noorpõlves saehambast jalavigastuse, püüti teda sellele vaatamata kaheksal korral Vene kroonusse võtta, kuid kohalik mõisnik ei tahtnud head töömeest kaotada ja kirjutas ta renditalu omanikuks. Taluperemeest aga sõjaväekutsega enam ei kimbutatud. Joosep omandas kaheksa aastat merd sõites ka kaptenipaberid ning sai laevaomanikuks. Puhkenud esimene ilmasõda viis ta kodunt, kuigi mitte otseselt rindele. Jõudnud jaanuaris 1918 Bessaraabiasse, taheti teda seal punakaarti võtta, kuid selle asemel võttis Joosep ette hoopis kodutee. Jõudnud 24. veebruaril Tallinna, kuulis ta, et oli välja kuulutatud Eesti Vabariik. Vabadussõjas kaitses ta rindemehena Peipsi järve läänerannikut, nii nagu seda tegi kirjanik Purje veerandsada aastat hiljem.
Juunis 1928 laulatati ta Käina kirikus naabritüdruku Mariaga. Perre sündisid poeg Ervin ja tütar Milvi. Asunud 55aastaselt punaväe uue sissetungi eest põgenema, ei õnnestunud ta minna naabermaale Rootsi, vaid sõjast purustatud Saksamaale, kus tuli algul nälgagi näha. Raskusi oli ka pärast rändamist Ameerikasse, kuni lõpuks Chicagos leidis Joosep tööd aiaäris. Teeninud välja pensioni, jätkas ta veel rassimist, kuid siis tabasid teda infarktid. Viimane neist viis ta siit ilmast ära, kus ta sai elada veerandsada aastat rohkem kui Laksi Tõnis. Abikaasa Maria lahkus kümme aastat pärast meest.
Lugu “Narvataguselt noorusmaalt” (lk 112—132) jutustab juulis 1930 Kalliveres sündinud Ritta Tiidost ja tema isast, Viljandist pärit Johannes Tepperist, kes oli sündinud aastal 1903. Kalliveres räägiti mitut keelt ja murrakut, kuid nende peres valitses eesti keel. Lugesin Ritta lugu erilise huviga, sest olin 1980. ja 1990. aastail ning pisut hiljemgi tegelnud Ingeri läänemeresoome rahvaste saatuse uurimisega. Suurima rahva moodustasid luteriusulised Ingeri soomlased ehk ingerisoomlased (Inkerin suomalaiset, inkerinsuomalaiset). Neist vanemad ja tunduvalt väiksemad kaks rahvarühma on õigeusklikud. Eestlasile keeleliselt lähedast rahvakildu on kogu aeg kutsutud vadjalasiks. Soomlasile keeleliselt lähedasil õigeusklikel on soome keeles koguni kaks nime: inkerikot (ains inkerikko) ja inkeroiset (inkeroinen). Kutsutud Eestis eelmise iseseisvuse ajal ingerlasiks, hakkasid nad hiljem (põhiliselt Paul Ariste algatusel) kandma isurite nime. Nimetus ingerlane kandus üle hoopis Ingeri luteriusulisele soomlasele.
Kuigi ema poolt ingerlane ehk isur, ei nimeta eestikeelses peres kasvanud Ritta end ingerlaseks, sest tema järgi “vabasse maailma pääsenud ingerlasi pole kuigi palju järele jäänud ja neistki vähestest mitmed salgavad ja häbenevad oma päritolu”. Nii oli tallegi soovitatud jääda lihtsalt “narvataguseks”. Sünnijärgse Eesti kodanikuna on ta tõepoolest ida pool Narva jõge asunud Narva valla elanikuna narvatagune eestlane. Umbes samasuguses staatuses on ka Eesti Vabariigi praegune välisminister Marina Kaljurand, kelle ema pärineb samuti Narva vallast, kuid venekeelsest kodust.
Seoses Narvatagusega tooksin esile paar seika. Sealseil õigeusklikel elanikel polnud enne Eesti Vabariigi koosseisu minekut perekonnanimesid, siis said nad valida endale kas eesti-, soome- või venepärase nime. Perekonnanimede panekul oli tugev panus Kodavere kihelkonnast pärit Villem Ernitsal. Oljo täätäks kutsutud Ritta ema isa ametlik nimi oli Aleksander Rull. Ehk oli nime Rull puhul tegemist just Villem Ernitsa soovitusega?
(Järgneb)
OTT KURS
