Nüüd oleme üle pooleteise kuu elanud koos koroonaga. See ei ole elu seisma pannud, aga surunud meid oma raamidesse.
Koroonakriis meenutab natuke kümne aasta tagust kriisi, kui Islandi vulkaan Eyjafjallajökull peatas oma purskega nädalaks Euroopa lennuliikluse. See oli muidugi praegusega võrreldes minikriis, aga väga kõnekas. Sarnane oli esmane ehmatus ja peataolek. Ennekõike muidugi teadmatus. Erinevalt tuhapurskest tuleb meil õppida praeguse kriisiga elama. Esialgu väga ettevaatlikult, kuniks viirus kas kaob või vaktsiin valmib.
Koroona on nagu vaenlase luuraja, kes kasutab ära iga lahti jäetud värava ja praokese. Aga niipalju juba teame, et viirust on siiski võimalik hea tahtmise korral ohjeldada. Kuna seda kannab inimene, on ka kõige suurem ohufaktor inimene. Selles mõttes, et me ei taha ju meelega haigeks jääda ja kedagi nakatada – kui see juhtub, siis kogemata.
Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad tuleb valvsust tunnistada. Tarkust muidugi ka, aga valvsust ennekõike. Aga mis ma siin targutan: valvsust kaotame me praegugi ja iga tund.
Linna kaubanduskeskuses on avatud ainult toidupood. Paar noort ajavad sularahaautomaadi juures juttu. Täitsa kahemeetrise vahega. Siis aga lõppeb jututeema ja nad lähevad kiiruga oma teed. Üks neist pöörab ümber ja ettevaatamatult peaaegu põrkab kokku vanamemmega, kes tuleb raha võtmast.
Maapood, mitte ühtegi külastajat, võtan korvi kõrvalt kummikindad ja panen asjad korvi. Leti ees on ilus kaitseklaas. Minu taskust kukub välja ostunimekiri. Kummardun seda võtma ja sama tuleb tegema ka poemüüja. Väga lahke temast, kuid meie vahe pole sel hetkel poolt meetritki.
Peame õppima, et kaks meetrit on kaks meetrit ka siis, kui vastu tuleb vana tuttav, kui poes on allahindlus või kohe sulguvad nina ees selle päeva ainuma bussi uksed. Ja maske kandma peame samuti harjuma.
Iga planeeritava leevenduse suurim oht on kevadine karjalaskepäev, mil me nagu vasikad vabadust nautima jookseme. Maailm pärast koroonat pole enam see, mis enne. Miks ta ei ole? Maailm pole niigi homme sama mis täna või eile. Alati. Kindlasti ta muutub, aga varem või hiljem on suurem osa maailmast sarnane kriisieelsega.
Tegelikult veel hullem, sest pärast iga sõda, piirangut või muud eriolukorda on alati karjalaskepäev. Roigasaia asemel võib olla okastraat või elektrikarjus, aga kari on sama.
Esialgu on meil muidugi rangid peas. Ilmselt kanname pikka aega maske, hoiame distantsi ja peame loobuma suurematest kogunemistest.
On aga asju, millega oleme ehk nii ära harjunud, et enam need ei muutu. Ehk toimub senisest rohkem õpet, koosolekuid ja üritusi virtuaalselt. See tähendab vähem ringiliikumist ja väiksemat koormust keskkonnale. Nii ei peagi igaks koosolekuks kogu riigist Tallinna kokku sõitma.
Maailm ei jää igaveseks lukku. Ometi vajab keskkond inimese väiksemat jalajälge. Iga puhkuse pärast ei pea maailma teise otsa lendama. Vahel piisab ka Nuustakust. Harjume ehk ka sellega, et iga seib ja mutter ei pea poeletile jõudmiseks enne poolt maailma läbi reisima.
Jaanis Prii, vaatleja
