Eelarve, mida tegelikult ei ole

See, et valitsus tehtud eelarve kava kiidab ja opositsioon vigu otsib ja laidab, on tavapärane kõikjal ja see ongi normaalne, sest valitsuse ja opositsiooni prioriteedid on erinevad. Siiski on Eestis seekord midagi täiesti teisiti. Tundub, et valitsus tutvustab ja räägib eelarvest, mida keegi teine pole näinud.


Valitsuse pressikonverentsil, mil eelarvet esmakordselt avalikkusele tutvustati, räägiti, kuidas hakatakse tegema suuri investeeringuid ning hiiglaslik, kahemiljardiline puudujääk on just suurte investeeringute põhjus. Kuid juba loetud tundidega, selgus, et lubatud 1,9-miljardi suuruseid investeeringuid eelarves ei ole.
Neid ei ole keegi senini suutnud leida. Riigieelarves on olemas investeeringuid 963 miljoni euro ulatuses. Nagu igaüks saab aru, ei ole 963 miljonit võrdne 1,9 miljardiga, see on enam kui kaks korda väiksem.
Millest siis valitsus räägib? Korduvate küsimiste peale sai riigikogu rahanduskomisjon teada, et valitsus arvestab 963 miljoni euro juurde omavalitsuste võimalikud investeeringud, aga ka rahad, mida loodetakse saada Euroopa Liidu uuest eelarveperioodist ja taasterahastust.
Kohalikel omavalitsustel on omad eelarved ja nemad teevad ise otsused, mida valitsus eriti mõjutada ei saa. Omavalitsused saavad küll riigieelarvest toetus- ja tasandusfondi rahasid ning lisaks on riigieelarves kirjas ka maksud, mis riik kogub ja omavalitsustele edasi kannab. Kuid vaid toetusfondi summad on sihitud ja mõeldud omavalitsustele antud kohustuste katmiseks.
Tuleb arvestada, et kuigi riikide valitsusjuhid tegid suvel otsused, millises summas ja kuidas kasutada Euroopa Liidu järgmise eelarveperioodi, samuti taasterahastu vahendeid, langetab lõpliku otsuse Euroopa Parlament.
Reaalsus on see, et valitsusel on ilmselt mingid plaanid, mingi tabel, millest koalitsiooniliikmed räägivad, kuid seda varjatakse avalikkuse eest.
Kindlasti on koalitsiooni salatabelis asjalikke mõtteid ja plaane, kuid see, et kõike piinliku hoolega varjatakse, tekitab paratamatult kahtluse, et seal on ka asjad, mida ei peaks olema. Ehk siis rahad omadele ja kõrvale, täpselt nii nagu on läinud selle aasta lisaeelarve rahadega Kredexis ja MESis. Asjaolu, et eelarve investeeringute ja toetuste loeteludes vaatavad vastu ka ilmselged katuserahad – sildiga kulutused kaheldava tähtsuse ja vajadusega asjadele –, üksnes tugevdab arvamust, et valitsus püüab riigi rahaasju avalikkuse eest peita ja rahaga susserdada.
Tegelikkus riigieelarve investeeringutega on järgmine: riigituludest (maksud jm) tehakse investeeringuid 423 miljoni eest, ülejäänuks kasutatakse Euroopa Liidu selle perioodi (2014–2020) vahendeid. Investeeringute seas on nii tavapärased ostud inventariks, IT-arendusteks, kuid ka teede korrashoiuks ja muuks. Erilisi, suuri ja uusi asju on väga napilt.
Suurem osa hiiglaslikust, ligi 2 miljardilisest eelarvepuudujäägist, – umbes 1,5 miljardit – läheb seega jooksvate kulude katteks. Häda selles, et need jooksvad kulud on valdavalt ka püsikulud. Ükski riik ei saa aastate viisi oma jooksvaid kulusid – palku, pensione, sotsiaaltoetusi – maksta laenurahast. See viib varem või hiljem riigi rahanduse krahhini. Kokkuhoidu või plaani, kuidas jooksvaid kulusid kasvõi pisut – nt riigihalduses – kokku tõmmata, valitsusel ei ole. Samuti seda, kuidas tulusid suurendada.

MARIS LAURI,riigikogu rahanduskomisjoni aseesimees

blog comments powered by Disqus