Kui sain kutse Imbi Paju filmi ?Tõrjutud mälestused? esilinastusele, olin meeldivalt üllatunud. Nii enne kui pärast filmi valdasid mind väga tugevad emotsioonid, mis ajendatud oma juurtest, lähedastest inimestest, elust, saatusest.
Vaevalt on Eestis perekonda, kes poleks tunda saanud sõjakoledusi, küüditamist, lähedaste inimeste kaotust. Imbi on oma emotsioonid-tunded vorminud filmi, mis jutustab painetest, mis tegelikkuses kestavad tänini.
Kohtusin Imbiga näost näkku esimest korda ja võin kinnitada, et ta tegi väga ausa filmi ja sellise ta pidigi tegema. Oleks võinud lähtuda mitmest lähtepunktist, aga Imbi vormis filmikeelde oma ema, NAISE loo. Ühekorraga sooja ja julma loo, ükskõik kui vastandlik see ka ei tunduks.
Ma ei tea, mida tundsid mu vanavanemad vangilaagris olles. Sealt tagasi tulles ja olles kaotanud kõik, mis oli töö ja vaevaga loodud. Neid emotsioone võib vaid aimata, aga kõik see kandub põlvkondadega edasi ja nii tundsin kinosaalis, et see on ka minu lugu, valus lugu, sest kõik oleks võinud olla teisiti.
Just see valuline tunne, mis minu seest äkki esile kerkis, paneb mõtlema ELU üle. Mismoodi me täna elame, mille üle hädaldame, mida tähtsaks peame ja kuhu jõuda tahame. Võib ju väita, et milleks minevikust rääkida: see oli ja muuta ei saa midagi. Kuid just sellest peab rääkima, et omaenese eksistentsi tunnetada ja läbi selle ELADA, mitte mängida elu. Oleme alla surunud vahetuse ja siiruse, aususe ja armastuse ? ja vastu saamegi just selle, mida antud situatsioonis väärime ? elu, mis meid ei rahulda?
Lood on olnud mälus ja südames, nii ei tea minagi paljut, mida mu esivanemad on läbi elanud ja selle mõistmiseks on vaja suurt kujutlusvõimet. Enne kui nad said rääkida, läksid nad manalateele, ühes nendega läbielatu. Ja sel hingedeajal meenutan suure südamesoojusega oma vanaema, kes asumisele saatmisest pääses vaid tänu Stalini surmale ja kes oli minu lapsepõlves see inimene, kes mind kõige rohkem mõjutas ja kasvatas?
Kummalised on hingedeaja kokkusattumused. Vahetult enne “Tõrjutud mälestusi” vaatasin Sadamateatris “Salemi nõidu”, milles esiplaanil jällegi naiste saatused, jällegi ääretu ülekohus ja valu. Kõik see kokku moodustab minu jaoks väga võimsa terviku, mis paneb endasse vaatama, nii oma esivanemate loosse kui ka NAISE loosse, ükskõik kus ja millal ta poleks elanud.
Hingedeaeg on VÕIMAS aeg, kui lasta oma hing vabaks, kui lubada endale vabadust ja leida julgust vaadata kaugemale igapäevaasjadest.
Aitäh, Imbi! Meie juured on ühes mullas, oleme ühest kandist ja meil on hinges üks valu?
TIINA SÄÄLIK
