Betti Alveri jälgedes

On Vooremaa küngaste vahel üks linn,

mil hurmavalt väike ning kodune pind.

Ja majadel pole seal korruseid rohkelt,

vaid viiluga katused seisavad uhkelt.

Ning jõgi on seal ja raudtee ja koolid,

on Jõgeva linn, millest hingega hoolin.

Olgu seal valitsushoones ükskõik

erakond milline – kodu mul kõik.

Ja kuidas saaks teisiti mõeldagi linnast,

kus luule ja muusika nii kõrges hinnas,

kus sündinud, kasvanud Alo ja Raul

ja Jüri ja Betti – on tõepoolest au

elada samas, kus nemadki kord,

lapsena lompides pritsisid „pord“,

kust alguse saanud suurloojate tee

ning kasvamas praegugi, usun, on veel

tulevaid mõtlejaid, tegijaid suuri,

kes püüdma kord lähevad kaugemaid tuuli.

Ja südames kindlasti alati kannavad

nooruse pilte, mis soojust siis annavad,

kurbus kui tumeda loorina katab

meelt, mõtteid ja südant ja hinge neil matab.

</span>Siis meenuta vanemaid, koduseid paiku

lapsena kogutud kuusepuuvaiku,

esimest ratast ja koera ja kassi,

esimest armastust, tuba, mis sassis…

Jah, aeg on küll muutuv, kuid mälestus jääb,

on lapsena kogetu igavestŽ hää.

Ja kõndides praegu, veel noorena, neid

koduselt tuttavaid Jõgeva teid,

meenub mul ühtäkki Betti, ta luule

ja tuttavad sõnad taas tõusevad suule.

Need räägivad lastest, nad tuulest on loodud,

tüdrukust, katkisest päiksest, kes löödud,

Pedjast, ta värvist ja öömustas laineist

lapseeas uitavaist mustadest paineist.

Kuid sõnadki muutuvad, moonduvad ajas.

Ja Betti neist lahkub, tast alles jääb kaja.

Ma luuletan ise, see värss on nüüd minu,

ent Bettile võlgnen ma sõnade ilu,

sest enese teadmata astun ma samu,

kord temale koduselt tuttavaid radu.

Ta jälgede järgi ma pelglikult liigun,

ei astuda julge neis, kõhklen veel viivu.

Kas lubatud üldse mul järgida rada,

mis Betti käis, tagasi aastaid nii sada?

Vastust teab tuul, kuid mulle ei ütle,

nii seisangi paigal ning ootan ja mõtlen.

Astun siis sammu ja teisegi veel,

on süda küll ärev, ent rahulik meel.

Ei kõnni ma jälgedes, mööda neist lähen,

et astuda rada, mis oma ja lühem.

Et rajada endale enese tee,

et minu kord oleks mu elutee…

KARL SAKRITS, Jõgeva Gümnaasiumi XI b klass

blog comments powered by Disqus