Elistvere vallas Kärksi külas Lallo talus sündis 1895. aasta 9. septembril Bernhard Jürgens, kellest sai Tartu Ülikoolis esimene eestlasest ortopeediaprofessor. Ta õppis kolm aastat vallakoolis ja edasi Tartu Aleksandri Gümnaasiumis, mille lõpetas hõbeaurahaga, ning jätkas õpinguid arstiteaduskonnas. Vabadussõjas osales vabatahtlikult abiarstina. Pärast sõda jätkas õpinguid arstiteaduskonnas ja sai diplomi 1922.
Asutas kehalise kasvatuse instituudi
Andeka teadurina töötas Jürgens teaduskonnakirurgia kateedri juures ja kaitses professor K. Koniku õpilasena doktoriväitekirja 1926.
Ta õppis Viinis professor Spizy juures ortopeediat ja sai seejärel 1928. aastal ortopeedia õppejõuks. Ajavahemikel 1931 ? 1941 ja 1942-1944 oli Bernhard Jürgens Tartu Ülikooli operatiivse kirurgia ja ortopeedia kateedri juhataja. Selle töö sees tuli pidada loenguid, juhendada praktikume, opereerida haigeid, konsulteerida haigete vastuvõtul. Jürgens illustreeris oma loenguid haigete demonstreerimisega.
Kehalise kasvatuse Instituudi juhatajaks oli B. Jürgens 1928 ?1938. See oli uus asutus, mis avati kehalise kasvatuse õpetajate ettevalmistamiseks. Instituudi tegevusse rakendamine ja seal õppetegevuse korraldamine oli suur ülesanne. Jürgens lahendas selle edukalt. Ta kutsus sinna õpetama ülikooli õppjõude ja kehalise kasvatuse praktika läbiviimiseks spetsialiste. Professor Jürgens oli ise ka hea sportlane, saades mitmel spordialal auhinnalisi kohti.
Teadlasena avaldas professor Jürgens eesti keeles 15 artiklit, esines 18 korral Tartu Arstide Seltsi koosolekutel. Ta avaldas ka artikleid saksakeelsetes ajakirjades. Mitmed artiklid pühendas ta raske haiguse luutiisikuse ravile, koolilaste kehalise kasvatuse probleemidele ja rühivigade vältimisele.
Elas ja töötas Saksamaal
Abikaasa Renata saksa päritolu tõttu sai professor Jürgens siirduda 1941. aastal Saksamaale, kus töötas ortopeedina. 1942- 44 tegutses ta taas Tartus sõjaväearstina ja kateedrijuhatajana. Lõplikult lahkus ta 1944 Ludwigsburgi, oli seal kuni 1961. aastani Werneri nimelise haiglakompleksi juhataja, mida laiendas, ja pälvis oma tegevusega üldsuse heakskiidu ja lugupidamise.
Tänu Saksamaale siirdumisele pääses professor Jürgens siinsetele ülikooli õppejõududele osaks saanud repressioonidest.
Prof Jürgensi isakodu Lallo talu on läinud uute omanike kätte, kes on pieteediga suhtunud siinse haljastuse ja hoonestuse säilitamisesse. Endise elumaja vundamendile on ehitatud samalaadne elamu. Säilinud on raudkivist majandushooned. Talu aed on nauditavalt korrastatud ja professori koduõuel kasvavad üle-eelmisest sajandist pärit suured saarepuud.
Professor Bernhard Jürgens suri 1969. aastal ja on maetud Saksamaale. Tema vanemate hauad on Äksi kalmistul kabeli läheduses.
Arne-Lembit Kööp
