5. novembril möödub 150 aastat Balti raudtee avamisest, mis muutis Eesti ajalugu ja sillutas omal moel teed Eesti Vabariigi sünnile.
Tallinna ühendamine raudteeliini pidi Vene impeeriumi pealinnaga 1870. aastal käivitas Eestimaal tööstusliku pöörde, tuues kaasa kiire linnastumise.
Toonase Revali linna Venemaa pealinna Peterburiga ühendanud Balti raudtee rajamise initsiatiiv tuli kohalikelt baltisaksa mõisnikelt. Raudtee ehitust taotles Eestimaa rüütelkond ja selle peamees baltisakslane Aleksander von der Pahlen, kelle nimele tsaarivalitsus lõpuks kontsessiooni ka 1868 kinnitas. Seejärel loodi aktsiaselts nimega Balti Raudtee Selts, mille juhiks valiti Pahlen. Selts jäi raudtee omanikuks kuni selle riigistamiseni 1893.
Pahlen oli omast ajast ettepoole mõtlev mees. Seni oli Vene impeeriumis ehitatud raudteid põhimõtte järgi, et raudteeühenduse saavad linnad, mis juba olid kaubanduslikult aktiivsed. Pahlen uskus aga, et kui geograafiliselt soodsa asukohaga Tallinn saaks raudteeühenduse impeeriumi pealinna Peterburiga, hakkaks siin kaubandus arenema, kasvaks linna tähtsus ning impeerium ise saaks samuti soodsa ühenduse Lääne-Euroopaga.
Kui keiser Aleksander II raudtee rajamiseks loa andis, algasid 1869. aasta kevadel täie auruga ehitustööd. Juba 5. novembril 1870 võis Balti raudtee pidulikult avada. Raudtee peavaksal oli esialgu Balti jaam Tallinnas. Kuus aastat hiljem jõudis rauast tee ka Liivimaale Tartusse. Raudteeühendus Venemaaga käivitas tsaariaja lõpukümnenditel Eestis tööstusliku pöörde.
„Kui Baltia raudtee ehituse nõu tõusis, wangutasiwad mitmed oma päid ning ei arwanud asjast midagi saawad, sest ehitusekulu suuremaks pidasiwad, kui edespidist teenistust ja sissetulikut ja nimetasiwad mõned sel ajal naljawiisil tulewast Baltia raudteed „sitroni ehk apelsiini raudteeks“, sest nimetatud lõuna maa puuwiljad iga kewade warem laewadega Tallinna ala jõudsiwad, kui Kroonlinna ja Peeterburgi al meri alles kinni oli,“ kirjutas veendunud raudteesõber papa Jannsen Eesti Postimehes viis aastat pärast raudtee avamist.
Tallinna ja teistesse meie suurematesse linnadesse kerkis ülemöödunud sajandivahetuse eel ja järel uusi suuri vabrikuid nagu seeni pärast vihma. Need tööstused vajasid aga massiliselt tööjõudu. Tulemuseks oli kiire linnastumine. Maarahvas eestlased valgusid linna, rajades sakslaste kontrolli all olnud vanade linnasüdamete ümber oma puust agulite pärja.
Numbrit näitavad linna toonast kiiret arengut kõige paremini: Tallinnas elas enne raudtee avamist umbes 30 000 inimest, 44 aastat hiljem Esimese maailmasõja alguseks oli see number juba 116 000. See oleks umbes sama, kui võtta tänane Tallinna elanike arv 450 000 ja prognoosida, et 40 aasta pärast elab ainuüksi pealinnas poolteist miljonit inimest.
Toona tähendas aga olla majaomanik õigust osaleda kohalikus poliitikas. 1904. aasta Tallinna linnavolikogu valimistel panid kohalikud eesti kogukonna liidrid Jaan Poska, Voldemar Lender, Konstantin Päts seljad kokku kohalike venelastega ja tegid tuule alla aastasadu Tallinna valitsenud baltisakstele. Esimest korda läks suurimas Eesti linnas võim eestlaste kätte. Maarahvast oli saanud kaasaegne linnarahvas. Me olime valmis saama riigirahvaks, kui ajalugu 14 aastat hiljem meile selle võimaluse kätte mängis.
JAAK JUSKE,
ajaloolane, riigikogu liige (SDE)
