Õigupoolest eeldanuks selline pealkiri natuke piiripealsemaid taieseid. Aga klaaspurgis ekskrementide ja peegelklaasist labürintide asemel näeb näitusel üsna traditsioonilist maalikunsti. Samas on nii mõnigi taies piiripealne või sootuks seniseid piire ületav konkreetse autori loomingu kontekstis. Avatud Stuudio juhendaja Elita Järvela püstitas nimelt stuudiolastele ülesande luua abstraktset kunsti, mida enamik neist senini harrastanud polnud.
Ülesande mõte oligi stuudiolased asju natuke teistmoodi nägema ja tegema panna: selleks, et nad iseenda peas välja kujunenud kujundite maailma vangideks ei muutuks. Eksperiment andis iga autori puhul erineva, aga kõgi autorite puhul huvitava tulemuse. Mõni jäi juhendaja jutule ja iseenda ponnistustele vaatamata siiski ka realistiks. Mõni tegi küll kohustusliku kõrvalehüppe abstraktsionismi ära, ent näitusele pani välja ka südamelähedasemas laadis realistlikke töid.
Näituse avamisel lõbustas Elita Järvela iseennast, stuudiolasi ja publikut sellega, et püüdis üheksa autori näitusetöid mingi kunstivoolu raamidesse paigutada.
Värvide lahinguväli
Ellen Põdra ratsutamisteemalised pastellmaalid liigitas ta hüperrealismiks: selle stiili viljelejad armastavad eksponeerida n-ö juhuslikke ja meelevaldseid kaadreid tegelikkusest ning need ülitäpselt välja joonistada. Valve Zoppi nimetas juhendaja minimalistiks, Lea Metsmeest aga informalistiks. Viimase suuna esindajate realistlikke kujundeid eitavad tööd meenutavad värvide lahinguvälja.
Liidi Kirss pälvis juhendajalt impressionisti tiitli nii oma maalimislaadi kui ka produktiivsuse tõttu: impressionistidel oli nimelt kombeks hulk lõuendeid ette valmistada ja siis mingite muljete ajel kiiresti mitu tööd järjest maalida.
Tunduvalt vähem produktiivse Ranne Jäme ristis Elita Järvela naljatamisi aeglaseks impressionistiks. Impressionismisugemetega on tema meelest ka Liina Kaljuvee looming, suurt formaate ja erksaid algvärve armastava Tiina Sääliku seevastu võiks tituleerida abstraktseks ekspressionistiks. Riina Lastiku abstraktsed tööd (nende kõrval näitab ta ka tema jaoks nii omaseid meremaale) sobiksid juhendaja arvates joonel ja värvil põhineva cobra-stiili alla, Kaja Peetersoo tööde jaoks pidi ta aga suisa uue termini ? realistliku kajanismi ? välja mõtlema, sest senituntuist ei passinud ükski.
Jõgeva Kunstikooli Avatud Stuudio on tegutsenud juba üksteist aastat.
“Nii imelik kui see ka pole, meenutavad tänavuse näituse tööd esimese, kümne aasta taguse näituse töid, ainult et samade asjadeni on nüüd jõutud mööda järgmist spiraaliringi,” ütles Elita Järvela. “See tähendab, et nüüd käib mäng hoopis kõrgemal tasandil. Esimese näituse puhul oli tegijate vaimustus tohutu, tulemus aga veel tagasihoidlik. Nüüd, vastupidi, rahuldab tulemus rohkem kui tööprotsess ise.”
Alged olemas
Tööde järgi otsustades olid Tiina Säälik ja Lea Metsmees need, keda juhendajal kõige vähem “ahistada” oli vaja, et nad abstraktses laadis maalima hakkaksid.
“Tegelikult on ka Valve Zopis minu meelest kogu aeg abstraktsionisti alged olemas olnud, sest tal on olemas selles laadis maalimiseks vajalik hea kompositsioonitaju ja värvikäsitsemisoskus,” lisas Elita Järvela. “Ja kuigi Liidi Kirss tükk aega aru ei saanud, mida ma talt õieti tahan, üllatas ta lõpuks nii vinge abstraktse maaliga, et võttis ahhetama.”
Tõsi, seda tööd, mida Elita nii kiitis, Liidi näitusele ei pannud, kuna see erines tema teistest töödest liiga palju. See-eest on tal väljas mitu abstraktsuse piirimail paiknevat pilti, mis näitavad samuti autori tohutut arengut mõne aasta taguste magusavõitu lillepiltidega võrreldes.
Tiina Sääliku võib tegelikult juba proffide kilda liigitada: lõpetas ta ju aasta tagasi Euroülikoolis ruumikujunduse eriala. Aga see pole andnud talle põhjust stuudiole käega lüüa.
“Kooli lõpetamine ei tähenda, et sa n-ö valmis oled ning et sul enam õppida ega areneneda vaja polegi,” ütles Tiina Säälik. “Avatud stuudios on hea seltskond ja maalimiseks piisavalt ruumi. Seda viimast kipub kodus nappima.”
Näitus “Mis on kunst?” jääb kultuurikeskuse galeriis avatuks 22. maini.
RIINA MÄGI
